Alustasin täna kingiks saadud Sergo Selder'i raamatu "Ajateenija tasuta kiri" lugemist ja tundsin, et olles vaid kirjapandu alguses, pean oma mõtted üles tähendama. Mine tea, mis mõtted raamatut edasi lugedes veel kõik tekkida võivad.
Olen ajateenistusest ja kaitseväest suhteliselt kauge kaarega ringi käinud, mingeid lugusid kuulnud ja mingeid kirjatükkegi lugenud. Lugedes aga selle raamatu algust tekkis mu peas terve suur mõtete segapudru. Millised on need inimesed, kes ise tahavad kaitseväkke minna? Millised on nende motiivid? Kas selle ajendiks on ainult isamaalised aated? Kas see on vajadus kindla korra järele? Kas need, kes lähevad, teavad, mis neid ees ootab?
Kuna ma ise pole kunagi tundnud sellist vajadust, et tahaks sõjaväelistes struktuurides tegutseda, siis ei oska ma aru saada, mis on see võlu, mis inimesi selle asja juurde tõmbab. Aga arutleda sellel teemal võin ehk ikka. Sergo raamatute esimeste lehekülgede peale tekkisid mõtted, et ilmselt tunnevad inimesed, kes ennast vabatahtlikult kaitseväega seovad, vajadust saada allutatud ja hiljem ise teisi allutada. Selline võib küll olla pealiskaudne lähenemine, aga niisugune mulje jääb mulle. Teisest küljest tundub mulle, et inimesed valivad endale tee, kus on peamine käsu täitmine, omaloomingul ning isemõtlemisel seal kohta ei ole. Selline tee võib küll tunduda kerge ja muretuna, aga minu arvates põhjustab see inimese sisemisi konflikte.
Sellised on siis esialgsed mõtted, mida raamat minus esile kutsus. Eks loen edasi ja vaatan, mis mõtted veel mu pähe tikuvad. Igal juhul meeldivad mulle raamatud, mis ärgitavad veidi laiemalt mõtteid mõlgutama, kui vaid sellest, mis kirja pandud. Ja "Ajateenija tasuta kiri" on üks selline raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar