Peale pikka ja seiklusterohket nädalat õnnestus mul leida endale üks poolik päev uimerdamiseks. Kui te nüüd arvate, et sellest midagi head välja tuli, siis eksite. Uimerdasin ja uimerdasin, mõtlesin, et see mõjub mulle hästi. Aga tulemiseks oli hoopis sees, et olin täiesti väsinud - uimerdamisest nii uimane, et isegi magamine tundus liiga väsitava tegevusena. Kuhu ma siis sellise tõdemuse peale jõudsin? Eks ikka selleni, et toimekus istub mulle ja niisama mölutamine muudab mu laisaks ning võtab mu seest kogu energia ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar