Võtab sõnatuks

Ma olen sõnatu. Asi pole sugugi selles, et mul poleks piisavalt sõnu, mida välja öelda. Samuti pole asi selles, et oleksin kuidagi šokeeritud või vapustatud. Sõnatuks võtab mind see seisund, kus tunnen, et minu hääl rikuks ära selle, mis parajasti õhus helisemas on (kes minuga koos kusagil käinud on, teavad, et see pole sugugi tavaline). Kui on midagi nii erilist, siis tunnen, kuidas sõnad surevad mu suul ja saan neid vaid sosistada. Isegi mitte sosistada, vaid pigem lihtsalt suud sõnade järgi liigutada ühtegi heli esile toomata. Et nad ikka oleks välja öeldud, kuid jääksid seejuures vaid mu enda teada.