Panin ennast ükspäev väga tobedasse olukorda. Sattusin tänaval spontaansele raamatulaadale. Uitasin ja uudistasin, jalutasin mööda pakutavate raamatute ridasid. Ja siis korraga hakkas silma, et mingid uuemad raamatud on laiali laotatud. Hakkasin siis lähemalt uurima, et mis raamatud need sellised on. Avastasin, et need peamiselt Heiki Vilepi lasteraamatud on. Ja siis tõstsin veidi pilku ja suur oli mu üllatus, kui leidsin sealsamas muruplatsil istumas kirjanikuhärra enese. See tõi mulle naeratuse suule. Oli temagi pilgu tõstnud ja mind märganud. Aga mina ei osanud muud teha, kui keerata enda naerul silmnägu ära ning edasi astuda. Ja oligi tobe olukord loodud - ilmselt jätsin ikka väga kentsaka mulje - ühest küljest äratundmine ja teisest küljest mulje jätmine, et mina ei tea mitte midagi.
Ei olnud minus piisavalt julgust, et talle öelda, kui vahvad sõnad on ta kirjutanud "Puu on puude kõrgune" laulule, mis eelmise Noorte Laulu- ja Tantsupeo kavas oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar