Järjekordselt teele

Maanteed on kõik just täpselt nii selged, nagu võiks arvata - ikka ühed samad kilomeetrid, metsatukad, põllud, jõed, järved. Ikka needsamad iga tee servas, ühe suvega muutuvad nad vähe. Ja ometi olen igaühte neist justkui uuesti avastamas. Nagu polekski mööda neid teid varem sõitnud. Vaatan ja uudistan, nagu oleks esimene kord. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis tean vist, millest see tuleb. Tekkinud on uued teemustrid - teed, mida varemalt vaid vahel harva sõidetud sai, on nüüd nii omaseks saanud, et teised lihtsalt ära ununenud on. Aga pole viga - siis ei olegi vaja teha muud, kui asuda järjekordselt teele.