Kohviku tegu kohvik

Kui teil peaks Haapsalus tekkima vaba hetk ja soov aega parajaks teha, siis soovitan sisse astuda Müüriääre kohvikusse. See on minu arusaamade järgi üks tõeline kohvik. Esimeseks muljeks on valgusküllane ja mõnusalt hubane ning stiilipuhas sisekujundus. Kui aga ukse vahelt sisse saad, lööb ninna parim pagaritöökoja lõhn. Lisaks veel sõbralik teenindus ja maitsvad värsked küpsetised. Igal juhul väga positiivne kogemus ja seetõttu ka minu julge soovitus seda paika külastada.

Ärevuses

Iga rakk on sädet täis,
igas hingetõmbes on tuld,
kuidagi ei suuda paigal püsida,
lõpetada verekohinat kõrvus.

Keegi ei tea

Vahel on ikka tõesti hea, et keegi ei näe minu sisse. Inimesed võivad mind küll mõista, kuid siiski pole neil vaja teada, mis mõnikord mu sees aset leiab. Iseäranis tore on see siis, kui tuleb teadmata kust emotsioonipuhang või hingevärin, mis minu sees kõik pahupidi keerab. Mõnikord paneb iseennastki imestama, kuidas võivad mingid asjad nii ootamatult mõjuda. Ja kellelgi teisel pole seda vaja minus sisemaailmas toimuvast midagi teada.

Eesti majutusasutuste kiituseks

Kuigi olen elu jooksul ööbinud nii mõneski viie tärni hotellis, veendun Eestis mistahes majutusasutuses peatudes iga korraga aina kindlamalt, et siinsed ööbimiskohad on parimad.

Kuigi tärnidega pole neid enamasti ehitud, meeldib siinne olemine ja teenindus mulle rohkem. Iseäranis rõõmustav on see personaalne lähenemine, mille osaliseks saad. Loomulikuks osaks teeninduse juures on Sinu iga väiksemagi probleemi lahendamine. Ja millised on veel need hommikusöögid, mida siin pakutakse! Lihtsalt haruldased! Kas saad lauale värskelt keedetud pudru või otse ahjust võetud, veel aurava omleti. Igal juhul on kindel, et kõik on värske ja parima kvaliteediga.

Uus seis

Nüüd oled siis SINA siin,
nüüd vajad SINA mind.
Arvan, et saan Sulle vajalikku anda,
unustades, kuis jätsid minu vajadused märkamata.
Suuremeelsuseks nimetatakse seda.
Seisan Su vastas nii tugevana,
et võid minule toetuda.
Ma ei hakka seda Sulle keelama.

Mu meel unus mägede taha

Mäed on minu jaoks vabaduse märk. Ma ei tea, millest see tuleb, et need hiiglased, kes enamasti silmapiiri varjavad, võivad hinges esile kutsuda avaruse tunde. Ja seda isegi juhul, kui neid vaid altpoolt vaatad. Huvitav, kas sellise emotsiooni tekitajaks on teadmine, et ise mäe otsas olles võiksid näha kaugele-kaugele? Või on see midagi muud? Kust tuleb tahtmine kogu südamest hingata, kui oled järjekordse mäe tippu roninud? Ja kõige selle juures pole mägede kõrgus mingilgi määral määravaks.

Nõnda võtan minagi oma emotsiooni kokku Jaan Kaplinski sõnadega: mu meel unus mägede taha. Kes teab, kus ja millal see juhtus, aga seal on mu meel juba ammust aega olnud.

Süües õnnelikuks

Kui tihti juhtub teiega seda, et midagi süües avastate, et see oli nüüd küll üks õnnelik söömaaeg? Arvatavasti ei juhtu seda väga tihti. Täna oli minu jaoks selline päev, kus süües sõna otseses mõttes õnnelikuks sain. Toit, mida mul täna süüa õnnestus, oli nii maistev, et söömine oli puhas nauding ja sellist rõõmu söömisest pole ma juba päris pikka aega tundnud, kuigi olen ikka head ja paremat siit ja teisalt hamba alla saanud. Kuid tänane toit oli selles osas ikka täiesti omaette klassist, sest kõike oli minu maitse jaoks just parajalt. Tore, kui vahel võib süües õnnelikuks saada ja toitumine pole vaid hädatarvilik kõhutäitmise rituaal.

Läbi poja isani

Sattusin täna täiesti juhuslikult Kunter Tätte tehtud piltide peale, millest enamik on tehtud Vilsandil ja huvitav oli see kogemus. Olen päris pikka aega oma peas mõlgutanud mõtteid teemadel, milline on see Vilsandi, mis on olnud Jaan Tätte loomingu inspiratsiooniallikaks (need on olnud sellise inimese mõtted, kes ise pole kordagi Vilsandil käinud). Vaadates Jaan Tätte poja Kunteri tehtud pilte sai mulle kõik selgeks - nii mõnegi pildi allkirjaks saaks sõnad mõnest Jaan Tätte laulusalmist. Minul tuli neid meelde kohe päris mitu.

Ja kuna ka pildid ise sisaldasid minu jaoks teatud maagiat, siis mõtlesin, et ehk oleks ka teistel tore neid pilte imetleda.

Iseennast kõrvalt vaadates

Viimasel ajal olen tabanud ise ennast kõrvalt vaatamast. Vaatan ja mõtlen, miks pean mõnikord nii kärsitu olema. Mõnikord jälle ei kiida ma heaks iseenda teravat tooni.

Iseennast kõrvalt vaadates mõistan aina enam, milline inimene tahaksin olla ja milline ma vahel olla võin. Aga lohutuseks selle juures on see, et ise saan aru, kui mingil hetkel üle piiri kipun minema, ja see, et inimesed on head ning enamasti pääsen oma tekitatud olukordadest vaid kerge muige saatel suhteliselt puutumata nahaga.

Iga situatsiooni jaoks laulusalm

Kui tead nii palju lugusid ja laule, nagu selgub, et mina tean, siis ongi asi lõpuks sedasi, et iga olukorra jaoks on oma salm või vähemalt fraas kohe varnast võtta.

Iseäranis huvitavaks on läinud asi erinevate paikadega - nii leian ennast iga kord Kaberlast mööda sõites justkui iseenesest lausumas "Kaberla kõrtsis kraaksus Kadri: "Minu aga mees on hästi tubli"", sattudes aga Muhu saarele, tuleb kohe üle huulte "See Muhu aga saare mullapind on üles kasvatanud mind", kui lennukiaknast aga paistis Amsterdam, kaikus peas "Need Amsterdami neiud head, poiss, hästi meeles pea". Ja kui kunagi peaks minu jalg jõudma Barcelonasse, siis loomulikult on sellegi jaoks sõnad olemas: "Kui Barcelona linna jõudsin ma, lasksin ma Sinu nime on käele tätoveerida".

Head lauludes seiklemist teilegi!

Tean, miks sobin...

Ma tean, miks ma siia nii hästi sobin. Ma mõistan, miks on just see minu õige koht. Ma saan aru, kuidas asetun just siia keskkonda nagu valatult. Põhjus on imelihtne - ma olen ise samasugune, mul on samad väärtushinnangud, ma olen oma elu seadnud samade põhimõtete järgi.

Aitäh, kallid sõbrad, et olete mulle sellise keskkonna andnud ja lasete mul täita just seda parajat kohta, millesse nii hästi sobin. Head sõbrapäeva!

Lihtsuses peitub võlu

Võiks öelda, et olen õppinud parima käest. Olen lugenud ja kuulanud ja mõistnud, et mida vähem on neid vahendeid, millega midagi väljendad, seda selgem ja võluvam on tulemus. Nii leidsin ennast kirjutamas vaid mõnda rida, sõnu sain kokku kümmekond, kuid mõte nende taga oli nii selge ja siiras, et isegi üllatusin, kui vähe on vaja, et edasi anda seda, mis sees peidus on.

Kui ennast diivanilt üles vead

Hiljapeale vahest küll ehk jäänud ma,
puudel pole lehti, öösel külmetab.
Hingeaurus tuuleklaasist paistab läbi nukker maastik,
maastik muutub, majad muutuvad.
Hingeaurus tuuleklaasist paistab läbi nukker maastik,
tahavaatepeeglis näen Sind, näen Sind.
/Diivan, Marko Matvere/

Sääl on sõbralikud pilgud
ja kõik meeled leebuvad
/Rolling Home, Marko Matvere/

Tuju hea, häältes ramm ja kindel marsisamm,
kus on mu piip ja tobacco?
Rõõmus on hing ja meil sees on rumm ja dzhinn,
üle Atlandi me lähme juba jala.
/Piip ja tobacco, Anzori Barkalaja/

Teiste mured meile kama,
klõbistame sõrgu,
aga pärast maiset jama
põrutame põrgu.
/Nõia elu, Enn Vetemaa/

Sa maga nüüd, las pilved laulavad,
et unedel on inimeste näod.
Nad vaikudes Sul otsa vaatavad,
on magajate laul unenäod.
Loojuv päev viib õhtud merele,
unedesse lahkub valge laev,
hommikud vaid jäävad järele,
äratab Sind jumalate naer.
/Hällilaul, Toomas Suuman/

Kuidas ära tunda?

Mille järgi saad teada, kas üks või teine asi Sulle sobib? Kuidas saad aru, et täpselt see on asi Sinu jaoks? Kusagil peaks ju olema mingi kindel märkide süsteem või siis kontroll-nimekiri, kus saad linnukesi kastidesse teha ja pärast asja kokku võtta, et kindlaks teha, kas on Sinu asi. Teoreetiliselt võiks see ju nii olla? Aga praktilise külje pealt määravad selle, mis Sinu asi on, hoopis need nüansid, mille peale Sa enda jaoks raami kokku pannes isegi parima tahtmise juures tulla ei oska.

Ja nõnda tunned oma asja ära täiesti ootamatult, kui leiad millegi, mis on Sinu jaoks sama loomulik kui hingamine.

Iseennast pragades

No miks on Sul seda vaja? Kas Sa siis ei oska üldse enam suhelda. Inimene tuleb Su juurde, räägib sõbralikult. Ja kuidas Sina vastad? Ikka torgates, ikka teravalt salvates. Milleks Sulle see? Kas tõesti ei tule ühtegi head soojusega lausutud sõna üle Su huulte?

Niimoodi pragan ennast, kui olen taaskord avastanud, et olen lahkele inimesele kurjalt vastanud. Õnneks ta teab, et ma seda tõsiselt ei mõtle (tema mõistab seda pigem naljana), kuid ikka ei saa ma endast aru, mis tingib mu ründava tooni.

Aitäh tõlke eest!

Mulle meeldib asjade taha näha, lugeda, mis ridade vahele peidetud on. Tore, kui mõnikord antakse teejuht kaasa. Nõnda sain just äsja ühe tõlke osaliseks. Olid sõnad ja oli situatsioon. Kuulasin ja vaatasin ega suutnud kuidagi taibata, kuidas need kaks asja omavahel kokku küll käima peaks - vormiliselt oli öeldud, et peavad käima. Kuna aru ei saanud ja muud teemad tulid peale, siis pikalt oma pead ma selliste mõtetega ei vaevanud. Kuid nüüd, kui mulle ka tõlge kõrvale anti, sain aru, millest oli segadus tekkinud. Aitäh tõlkijale abistava materjali eest!

Läbi laulu luuleni

Viimasel ajal olen enda jaoks hakanud avastama luulet. Nii kummaline, kui see ka ei tundu, olen luule lugemisest suhteliselt kaugel olnud. Kuid nüüd olen läbi laulu avastanud tee luuleni. Päris huvitav on lugeda neidsamu sõnu, mida oled ainult kuulnud. Mõnikord on ootamatud need avastused, vahel isegi soovin, et poleks neid sõnu lugema sattunud.

Aga siiski on tore avastada, kui palju põnevaid mõtteid ja vallatuid kõnekujundeid on inimesed aastate jooksul salmidesse talletanud.

Kuidas siis tegelikult on?

Arutlen siin omaette, mis siis tegelikult on ja mille olen ise välja mõelnud. Veeretan mõttelõnga ega suuda kuidagi mõista, kustmaalt jookseb piir nende asjade vahel, mida ise usun teistes inimestes olevat ja mis inimestes tegelikult ka olemas on.

Tean, et ma pole objektiivne. Tean, et kipun idealiseerima. Tean, et usun inimestest ikka parimat. Kui selline on minu enda poolt loodud pilt, siis kust võiksin saada "tegelikkuse kontrolli"? Vaatan ümberringi ja kuidagi ei suuda välja peilida kedagi, kes oleks objektiivne ja muud ei midagi. Ikka on kaks varianti - kas minusugused kõige-parema-uskujad või siis mitte-midagi-arvajad.

Saan aru, et kõik ei saa täiuslik olla. Mõistan, et kõik on ennekõike ikkagi inimesed. Kuid miks siis tekib tahtmine idealiseerida, kust tuleb soov näha ainult positiivset? Suhtun niimoodi asjadesse ega taipa isegi, miks see just nõnda on.

Lisaks on siin peidus veel üks teema. Kas meeldib see, mida tehakse seepärast, et see on hea, või hoopis seetõttu, kes seda parajasti teeb? Püüan tegijat tegemisest eristada, aga kuidagi ei õnnestu, sest teised teeksid neid asju ju sootuks teisiti. Ja tuleb leppida teadmisega, et meeldivad nii tegijad ise kui ka see, kuidas tehakse. Olgu need kaks faktorit siis teineteisest mistahes sõltuvuses.

Mõistatan ja murran pead, kuid kuidagi ei suuda leida vastust neile küsimustele. Ega siis polegi muud, kui jätta peamurdmine ja lihtsalt leppida olukorraga. Võib-olla on selgus kuskil olemas, kuid praegu ta küll silma ei hakka.

Vahel on õige vähe vaja

Väike muudatus, kuid milline tulemus - kindlus kasvab iga hetkega. Raske on, tekivad hetked, kus tuleb jõust puudu. Kuid see tunne, et oled võimeline juba sellised asju tegema, kaalub üles kõhklusmomendid. Imeline on see tunne, mida oled otsinud, vahel õhkõrnana tajunud ja nüüd viimaks kindlana leidnud.

Vahel on tõesti õige vähe vaja, et muuta midagi kujuteldavat tõelisuseks. /Sobiv olukirjeldus oleks: väsinud, aga õnnelik./

Edasi, Maailmaliiga poole!

Asutades ennast täna Corali tennisehalli poole minekule, oli mu hinges lootus - ehk läheb hästi, ehk meie omad võidavad. Samas aga pesitses kusagil ikkagi väike kahtlus - kas ikka meie naiskond suudab jagu saada sellisest tugevast vastasest, nagu seda on Valgevene. Läks hästi, võin nüüd tagantjärele kinnitada.

Maret Ani, kes esimesena platsile astus, tegutses kindlalt ja läbimõeldult. Ja mis peamine - suutis säilitada külma närvi. Tulemuski oli selle vääriline - võit Olga Govortsova üle tuli numbritega 6:3 6:4.

Kaia Kanepi alustas rabedalt ja eksis palju - nii läks esimene sett kiiresti käest ära. 6:2 Viktoria Azarenka'le. Teine seti algus tõi aga mängu muutuse - Kaia Kanepi suutis oma mängu rohkem peale suruda. Geimid aina kulusid ning peagi saabus see kurb hetk, mil oli näha, et Viktori Azarenka on täiesti endast väljas ja seetõttu ei tule tal ka mäng enam kõige paremini välja (pealtvaatajana hakkas Valgevene neiust kahju - tundus, et tal olid vahepea suisa pisarad silmis). Samas aga mängis Kaia Kanepi punkte üha täpsemalt ja agressiivsemalt. Nõnda kuulusidki kaks järgmist setti 6:3 6:1 ning oligi Eesti saavutanud ootamatult kiire 2:0 võidu.

Võit tähendab siis seda, et Eesti on edasi pääsenud Maailma liiga üleminekumängudele. See aga võimalust pääseda tennisemaailma kõrgliigasse.

Kuid aitab nüüd nö statistilisest ülevaatest. Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada sellest, milline on see tunne, mida tunneb inimene, kes istub tribüünil ja elab kaasa sportlasele, kes püüab endast parimat anda. Täna oli tribüün rahvast täis ja kõik, kes kohale tulid, elasid täiest hingest kaasa. Ning see oli üheskoos hingamise ja hinge kinnipidamise tunne, mis ovatsioonideks kasvas, kui jälle mõni hea punkt edukalt lõppes. Tore oli näha, et nii Maret Ani kui ka Kaia Kanepi said koduseintelt toetuse, mida nad vajasid ning selle kenasti ka võiduks vormistasid. Kuid pealtvaatajale jäi joovastus ja rõõm toredast elamusest. Eks ole spordivõistlustega samuti nagu muusikagagi - kohapeal on asi ikka hoopis vingem, kui telekast vaadates.

Mul on hea meel, et Eesti Tenniseliit on suutnud motiveerida meie naiskonda oma parimas koosseisus osalema. Samuti on tore näha tipptasemel tennist siinsamas Eestis. Eesti tennisenaiskonnale aga tugevat närvi (nagu seda täna näha võis - iseäranis meeldiv oli näha, et servide õnnestumise protsent oli väga hea (asi, mida mina kõige rohkem pelgasin)) ja õnne ka üleminekumängudeks.

Head kohtuvad omavahel

Jõudsid uudised minuni. Arvasin, et see oli vaid hetkeline kokkupuude kahe hea vahel. Läks aeg edasi, tulid uued uudised. Nüüd juba kindlamalt kinnitades, et head on omavahel kokku saanud. Pisar tuli silma - hea leidis hea ja see on tõesti väga hea. Saab ju head ja head kokku pannes midagi seesugust, mis ideaaliks võib kujuneda. Ja mõnus oli see tunne mu südames, et edaspidi läheb kõik kindlasti veel paremini.

Suurepärane oskus

Mõnikord ma imestan selle üle, kuidas mul on suurepärane oskus sattuda igasuguste asjade keskele, ise suuremat panust neisse andmata. Ikka püüan eemale hoida ja tegeleda oma asjadega. Ja korraga avastan, et jälle on käes olukord, kus olen sattunud millegi keskpunkti, jaganud lahkelt igasuguseid lubadusi ja võtnud endale kohustusi, mida mul kohe mingi hinna eest plaanis polnud endale võtta. Kust tuleb mul see suurepärane oskus? Muudkui imestan, ei suuda mõista, kuid aeg möödub ja peagi avastan ennast jälle samasugusest situatsioonist.

Ka Sina oled ootajate seas?

See oli palve-kutse,
enam kui küsimus,
mitte niivõrd sõnades,
kui pigem toonis,
hoiakus ja hääles.

Mõnes hetkes
viiv vajadust,
sutike soojust,
laastuke lootust,
ujedat usaldust.

Ka Sina oled
ootajate seas?
Ootamatu uudis.
Või hea hoopis?
Aga tore teada -
kui vaid saaks
nii üleolevalt
selle peale vaadata.

Nakatatud, järjekordselt

Kui midagi on õhus liikvel, siis on kindel, et kellelegi hakkab see külge. Ikka on keegi, kes on vastuvõtlik.

Jälle oli midagi õhus lendlemas, see oli juba pikka aega ringi käimas ja ootamas, kelle külge ennast nüüd pookida. Läks aega, mis ta läks, olin pikalt mõjuväljas ja viimaks saingi niimoodi nakatatud. Olen endale jälle ühe "haiguse" külge saanud. Ise loomulikult vaimustunud, nagu iga uue asja puhul. Saades taaskord innustust ja inspiratsiooni.

Kui teie nakatuda ei soovi, siis hoidke heaga eemale ;-)

Tõesti ei soovi

Kuidas kipub asi alatasa niimoodi olema, et kui millegi vastu sõdid ja midagi tõesti ei taha, siis ikka kindlamalt kipub see asi Sinu juurde tulema? Miks on elus sedasi, et ikka kipuvad tulema need asjad, millest ennast hea meelega säästaksid? Mitte et need oleks midagi väga halba, mõne teise jaoks võiksid need olla unistuse täitumine, aga Sinu jaoks on nad lihtsalt sellised soovimatud asjad.

Eks kukub ikka niimoodi välja, et oma saatuse eest pole pääsu ja kui isegi kangesti vastu paned ning püüad selgeks teha, et ei, aitäh, ma tõesti ei soovi, arvatakse, et Sa vaid moepärast protestid. Aga kui tõesti ei ole sellist tahtmist, miks siis on nii keeruline inimesi veenda?

Seisab, paigal seisab

Kuulan, teritan kõrvu ja kuidagi ei suuda tagasi hoida üllatust. Kuidas see siis korraga nüüd sedasi on, et tajun paigalseisu. Olgu-olgu, tean, et edasiminek toimub - kulgeb ju kõik koos ajaga. No aga see pole lihtsalt võimalik, et miski, mis varem tundus elavana, jätab nüüd suisa tardunu mulje. Kust küll tulevad sellised mõtted pähe? Kust sellised seosed?

Aga seisab ju paigal - vähemalt minu jaoks. Sedamoodi tunnen ma nüüd ja midagi pole teha, et ma olen oma positsiooni muutnud. Ja see paigalseis on võõristav, veelgi enam eemalepeletav.

Kisub põnevaks

Võiks ju kõik minna nii, nagu praegu tundub minevat. Võiks ju olla sedasi, et kõik need plaanid, mis tehtud on, saavad tõeks. Kõik ei sõltu ainult minust. On ka arvukalt teisi tegureid. Aga siiski loodan, et need asjad, mida praegu ebamääraselt plaanin, on ette nähtud.

Igal juhul on juba praegu see järjekordse seikluse ärevus mu hinges, kuigi sellest ei pruugi midagi üldse saada. Kuid oleks ju päris põnev või kuidas?

Inimlik on olla nõrk

Inimene on nõrk. Nii olen minagi. Andsin kiusatusele järele. Jah, tean, et oleksin pidanud tugevam olema, aga ei olnud. Ja nüüd, kui olen seda teinud, on mu süda rahul - tean, kuidas on lood ja mis täpselt toimub.

Oma nõrkuse kaudu sain taaskord tugevamaks. Eks ikka tuleb oma nõrkused tugevusteks keerata. Peaasi on endas selgusele jõuda ning teada täpselt, mida soovid, mida endale lubada võid.

Kevad annab endast märku

Kunagi, mitmeid aastaid tagasi, sain kingiks ühe lille. See on sedasorti lill, mis õitseb kevadeti, suveks rõõmustab oma lehtedega ja talve saabudes heidab needki ning kogudes jõudu valmistub ilma ühegi välise märgita uueks kevadeks.

Vaatasin teda täna just sellise pilguga, et viimane "eelmise hooaja" leht on tal veel peal, tea, kas ta sel kevadel uuele elule ärkabki, ehk alles suveks saab ennast jalule. Aga siis sattusin teda lähemalt silmitsema. Ja suur oli minu rõõm, kui avastasin, et uue kevade esimesed lehed on ennast peagi mullast välja ajamas.

Needsamad lehtede aimdused on minu jaoks kindel märk sellest, et kevad on peagi saabumas. See lill on minu jaoks kevadekuulutajaks - tema teab, millal on õige aeg uuele elule ärgata.

Täiesti tobe

Te ju teate seda õnnelike inimeste tobedat olekut - reaalse eluga on neil vaid õhkõrn kokkupuude, liiguvad ringi totaka naeratuse saatel, ise hõljuvad unistustes.

Avastasin taaskord, et ma olen üks nendest täiesti tobedatest inimestest. Ikka püüan leida ilusat, head, toredat. Ikka tõden, et elu on täiesti vahva seiklus ja mul on olemas kõik see, mis saab mind õnnelikuks teha.

Kas leidsid lahtisi allikaid?

Sõnad, taaskord vaid sõnad. Kuid erinevatel sõnadel on erinev mõju. Ühed sõnad lähevad mööda ega jäta ühtegi jälge endast järele. Teised aga tulevad, võtavad Sind enda haardesse ja panevad kõik Su sees helisema.

Kas leidsid lahtisi allikaid (August Gailit, "Ekke Moor")? Inimestes elab sees pidev vajadus leida midagi uut, ikka ja jälle tekib rahulolematus sellega, mis meil olemas on. Nii käime me mööda oma eluteed ning püüame leida ennast ja oma sisemist rahu. Tundub, et ringirändamine on justkui meile endile rahustuseks - seni, kuni oleme liikumas, ei pea me endi sisse vaatama ega pikalt analüüsima seda, millised me oleme ja milleks midagi teeme. Kuigi ühest paigast teise liikumine vabastab meid pikemast analüüsist, saame selle teekonna käigus siiski ennast paremini tundma ja mõistma.

Ja lõpuks leiame enamasti ikka, et tegelikult on meil kõik see, mida me soovinud oleme, olemas ning selle pärast pole tarvis maid läbi käia ja inimesi kohata.

Muusikamaailma mõju all

Kui satun kuulama sellist muusika, mille olemasolust mul pole aimugi olnud ja mis avaldab mulle mõju, siis leian ennast mõtlemas, kui palju on maailmas sellist muusikat, mida ma mitte kunagi ei kuule ja mille olemasolust midagi teada ei saa.

Nii siis olengi sattunud muusikamaailma avastusretkele - keegi kuskilt annab niidiotsa kätte ja üks muusikapala viib teiseni ning peagi avastan, et olen teada saanud päris suure arvu uusi esitajaid ning läbi kuulanud terve hulga erineva muusika näidiseid. Ja kogu selle avastusretke keskel olen mõnulenud ja leidnud, et maailmas on ikka nii palju muusikat, mis on väärt kuulamist ja avastamist.

Sa oled taas siin

Loen neid sõnu, mis on Sinust järele jäänud (neid on nüüdseks ju juba kahe kogumiku jagu kaante vahele saanud). Täna tahan neid teistega jagada, sest Sa nägid nii selgelt seda, mis ümberringi toimus. Leidsin Su viimaste asjade seast midagi seesugust, mis on praegu nii paljudele vajalik.

TASUB MÕELDA

Sõjakoledusi pole näinud,
nälga pole tundnud,
pole mõistnud,
mida see tähendab -
tunnetanud küll.
Vägivalda pole tundnud,
jõhkrust samuti mitte -
tunnetanud küll.
Olen elanud paremini
kui miljonid teised...

Sellele tasub mõelda
kui südamel on raske.
/MARIE SKOM/

Mul on kurb meel, et ees on juba kolmas kevad, mida Sina ei näe. Mul on kurb meel, et Sa praegu pole siin osa saamas õnnest, mis on siia äsja tekkinud - selles, mis on oma lahendust otsinud juba aastaid, on nüüd tulemus käes ja see on täiesti positiivne. Need on selliseid väikesed kurvad mõtted.

Kuid siin kõrval on ka nii palju rõõmsat - meenutan neid toredaid ja naeruseid hetki, mil koos olime ja lollusi tegime, Su võimet ja oskust inimesi siduda, inimestes parimat välja tuua. Ja mis peamine - oskust elada täie mürtsuga.

Ja tahtsin Sulle öelda, et täitsin Su viimase soovi - Sa tahtsid, et kui Sa lähed, oleksid teised Sinu pärast õnnelikud. Ja tegin ka kõike muud, mis Su soovi kohaselt sinna juurde käima pidi...

Mis toimub mujal

Mõlgutades mõtteid selle üle, kuidas me kõik liigume oma maailmas ja ei tea, mis mujal toimub, tuli mulle silme ette lennukoridor. Nii palju, kui mina aru olen saanud, on see lennukite jaoks kindlaks määratud ruum, mida mööda nad liiguvad oma sihtpunkti poole. Kogu lennukoridori mõte on see, et ühelgi ajahetkel ei tohi lennukoridoris samasse kohta sattuda üle ühe lenniku - loomulikult on lennuki ümber alati reserveeritud suurem "puhas tsoon" kui vaid sirgjooneline lennukoridor.

Miks mul selline assotsiatsioon tekkis? Aga seepärast, et sattusin mõtlema ühe koha peale, kus olen käinud ja siis tuli mulle meelde, et ühes raamatus, mida kord lugesin, toimus samas paigas hoopis teistsuguste inimestega seotud tegevus, kui mulle seal silma jäi. Nõnda siis leidsingi, et igaüks meist on oma lennukoridori mööda käimas ega tea suurt midagi sellest, mis toimub teistes paralleelmaailmades, sest me ei puutu nendega kokku.

Kuigi ühest küljest oleks huvitav näha, milline elu võib peituda kuskil järgmise põõsa taga või millised inimesed seal elavad, siis ikkagi tekib kahtlus, kas olen valmis nägema seda, mis välise taha jääb, kas tahangi teada sellest, millised asjad toimuvad kuskil kangialustes inimeste vahel, kes paiknevad justkui teises dimensioonis. Vaadelda selliseid asju oleks loomulikult huvitav, aga kõhklust tekitab see, kas lastakse vaid pealt vaadata või haaratakse ka kaasa.

Kuid elu on selline, et enamasti ei puutu me oma paralleelmaailmadega kokku. Ja kui puutumegi, siis on need kokkupuuted väga põgusad. Selliste kohtumiste ootamatus ja kontrastsus aga taandub ajaga, nagu kõik siin elus...

Rikkiläinud plaat

Võiks arvata, et fraas rikkiläinud plaadist jäi sellesse aega, kui vinüülplaat oli peamine heli salvestamise võimalus ning tehnoloogia arenguga on asi muutunud. Kuid siiski nii see pole ja ka kaasaegsed vahendid ei suuda lõpuni kõiki defekte parandada. Kas te olete kuulanud mõnda CD-plaati, millel on kriimud peal, ja siis kogenud seda, kuidas plaadimängija ühte ja sama lõiku meeleheitlikult üha uuesti mängib?

Kuid selle sissejuhatuse peale oleks nüüd aeg asja juurde asuda. Tunnen ennast rikkiläinud plaadina - ja seda iga kord, kui kuskilt Eesti pealt reisilt tulles hakkavad Tallinna tuled paistma. Fraas, mis igakordselt justkui iseenesest üle huulte libiseb, on: "Tallinn pole enam kaugel. Tallinnas on Ivo Schenkenberg enda ümber eesti soost sigidikke kogunud." Tean, et see pole täpne tsitaat "Viimsest reliikviast", kuid siiski ketran seda peaaegu igakordselt just sellises sõnastuses, kui taaskord üks (öine) teekond otsa hakkab saama. Ju siis sobivad sellised sõnad sellisesse situatsiooni...

Loogikageeniused (vol 2)

Võib-olla mäletate, et novembris käis koos loogikageeniuste täiskogu. Mul on rõõm teatada, et loogikageeniuste klubi vähendatud koosseis tegi sellel nädalal pika mõttetöö tulemusena täiesti uue avastuse - Jaan Tätte on lepatriinu. /Mõttetöö teostajad tänavad Jaan Tätte't ja lepatriinut, kes andsid inspiratsiooni mõttekäigu läbiviimiseks. Kõik mõttekäigus kasutatud tegelased on reaalsed ning nende kokkulangevus väljamõeldud inimeste ja putukatega on juhuslik. Kõigist, kelle nimi mõttekäigust läbi käis, peetakse väga lugu ning mõttetöö käigus suhtuti neisse südamliku heatahtlikkusega. Kinnitame, et teostatud mõttetöö käigus ei saanud ükski inimene ega putukas viga./

Pidevalt katkestatud

Kas olete märganud, et mõnikord kestab suhtlemine ühest katkestusest teiseni. Mina olen märganud, et nii kipub see asi olema - ikka on keegi, kes vahele astub, kellel on kindlasti vaja sekkuda. Kuigi võiks lasta ennast häirida sellistest asjadest, leian sellistest olukordadest hoopis olulisemat - kui suhtlemine jätkub ka pärast katkestamist, siis on teise suhtluspoole jaoks samuti oluline edasi minna ja see ongi määrav. /Tean, et see on taaskord näide sellest, kuidas igast olukorrast on võimalik leida midagi enda jaoks positiivset - aga muudmoodi ma lihtsalt ei oska./

Mõnikord ma pelgan...

...et mind võidakse valesti mõista. Mõnikord, kui tahaks öelda midagi südamepõhjast, tekib pisike kahtlus, kas ikka saadakse aru, et see polnud lihtsalt uitmõte, vaid need sõnad olid kõige siiramad tunnete väljendused. Kuigi selline väike hirm mind mõnikord sellistel hetkedel valdab, loodan siiski, et need inimesed, kellele selliseid sõnu öelnud olen, mind tõesti mõistavad - nõnda võin neile need haprad sõnad usaldada.

Telepaatia

Tore on kogeda telepaatiat - mõtled, et vajaksid mingit vaheldust, midagi veidi teistsugust. Vaevalt jõuad oma mõtte lõpuni mõelda, kui koheselt pakutakse Sulle seda, millest oled mõni aeg tagasi unistanud. Sellistel hetkedel on mõnus kogeda, et keegi kusagil on tundnud, et Sa vajad temapoolset panust edasiminekuks ja võtab selleks midagi ka ette.

Taevast tahaksin

Taevast tahaksin teile
täna ma jutustada,
tema palgest sinisest,
mis võib uputada
endasse kõik mured,
jõudsalt esile tuua
lõbusa tuju, lustlikkuse -
kõik ihaldatu luua!
/12.01.2009/

Vaikuseks vaibunud

Just äsja möllas tuul akna taga, nõudis häälekalt sisselaskmist. Kuid nüüdseks on ta vaikuseks vaibunud. Kuidagi ootamatult hääletu on olla. Aga see pole selleks korraks veel tuule viimane sõna - ta on vaid mõned viivud jõudu kogunud ja nüüd valmis otsast alustama uut võitlust akendega, mis ta teed takistavad.

Sellised päevad on parimad kõva häälega karjumiseks - tuul summutab karjed oma jõuga niikuinii ja sel moel ei satu tekitatud helid kedagi segama. Samuti mõjub tuulde hingamine puhastavalt - tuule tugevus sunnib pingutama, et õhk kopsudest välja saada.

Ikka armastusest

Kummaline on see elu. Kõik tundub keerlevat millegi arusaamatu ümber, mida päevast päeva taga aetakse, kõik on justkui määratud väljaspool inimesi ja nende tegemisi ning inimesed tunduvad olevat vaid kaasajooksjad üldises tormlemises. Pealtnäha paistab asi just nõndaviisi välja. Kuid sügavamale minnes taandub kõik armastusele. Sellele, kas meie kedagi armastame, kas meid armastatakse. Armastus määratleb kõik - selle, millised me oleme, mida me soovime, millest unistame. Armastus annab meile jõu ja eneseusalduse, lootuse ning elutahte. Ja nõnda on meie peamine soov armastada. Kuigi vahel võib see soov ebaolulisena tunduda, on armastus siiski see, mis meid tegutsema innustab ja rahugi hinge toob. Armastust!

Peatatud aeg

Mahe küünlavalgus, vürtside lõhnad, sulnis muusika. Selliseks võivad kujuneda hetked, kui oled aja justkui peatanud. Oled võtnud endale selle aja, mil lihtsalt olla ja rääkida kõigest sellest, mis tegelikult oluline on. Need on hetked väljaspool igapäevast tormamist, need on hetked, mida endaga igale poole kaasa võtta, mis tegelikult olulised on. Tore on, et mõnikord oled võtnud ette ja aja peatanud. Ja veel toredam on, kui oled leidnud kellegi, kellega sellist aja peatamise aega jagada. Kallis on see peatatud ajaga aeg - nii praegu kui ka tulevikus!

Hinges säriseb

Sellel hetkel, kui manad endale silme ette toreda mälestuse, hakkab hinges midagi särisema, sest uue elamuse ootuses elustub imeväel kogetud emotsioonivälgatus. Kui on olnud selliseid hetki, kus tunded ei suuda kuidagi enda sisse ära mahtuda ja kipuvad kõikvõimalikul moel välja pääsema - neist momentidest jäävad pikaks ajaks hinge jäljed ning tulevaste emotsioonide lootuses võib leek taas lahvatada.

Kevad...

Jaanuar pole veel poole pealgi, aga juba näitavad kõik märgid, et kevad on kohale jõudnud. Nii on õhus sooja kevade lõhna, päevad on pikad ja valgust täis, tuul silitab õrnalt ja päikegi paitab veidike. Isegi esimesed lilled on oma nina maapinnast välja poetanud ja piiluvad, kas tõesti on kevad käes. Kevad on õhus, kuid siiski pole veel tema aeg. Praegu on talvevõim.

Uue otsingul

Kui kõik senised eesmärgid on saavutatud, siis tuleb otsida midagi uut, mille poole püüelda. Nõnda olen minagi aasta alguse pühendanud sellele, et leida seda, mille pärast ennast veidi rohkem pingutada, kui igapäevased toimetused nõuaksid. Otsinud olen juba mõnda aega, kuid tulemusteni praeguseks pole veel jõudnud. Ehk on seekord sedasi, et magavale kassile jookseb hiir suhu ja lahendus tuleb ise mu juurde?

Midagi imelist

Midagi imelist oli õhus,
midagi, mis enne rõhus,
oli nüüdseks läinud -
see rada on nüüd käidud.

Midagi imelist oli hõljumas,
midagi, mis oli kõigele mõjumas,
andes õhule tema õhulisuse -
tuli sügavalt hingamise isu see.

Midagi imelist oli ses külmas,
midagi, mis värskust külvas,
uudsus kõikjale ulatus,
kõik olev heaks sulatus.
/05.01.2009/

Alalises liikumises

Kui olin ühe päeva mööda saatnud sedasi, et kordagi toast välja ei läinud, siis järgmisel hommikul avastasin, et olen juba üsna pikka aega olnud alalises liikumises. Ikka on olnud toimetusi, mida teha, kohti, kuhu minna ja pidevalt ajab üks asi teist taga. Pikemalt asja üle järele mõeldes leidsin, et ju ma siis vajan sellist liikumist, päevi täis toimetusi - võib-olla selleks, et mitte rooste minna?

Ja aastaajad vahelduvad

Kuigi aasta on vaid neli päeva kestnud, olen selle aja sees tunda saanud nii talve, suve kui ka kevadet. Kui aasta esimene päev oli suhteliselt neutraalne, jätmata hinge mingit sügavamat aastaaja tunnet, siis edaspidi on igas päevas olnud vähemalt üks selline moment, kus aastaaeg endast selgelt märku on andnud.

Kõigepealt tabasin ennast kevadet tunnetamas - ja seda teisel jaanuaril. Ei tea, kas põhjuseks oli soojendav päike või sinine taevas, igal juhul jalutas kevadine tuuleiil mu hingest läbi.

Järgmisel päeval aga astus sisse talv - lume ja näpistava külmaga, päikese käes sillerdavate puude ja rohukõrtega.

Seega jäi tänase päeva hooleks suvi - tuule käes sahisev vili ja ritsikate kõikehõlmav siristamine, lisaks kõigele veel mahe ja leebe tuul.

Selline aastaaegade ralli on siis mahtunud uue aasta esimestesse päevadesse. Päevavalgust tuleb iga päevaga juurde ja ehk olete märganud, et senini on uus aasta päikeseline olnud?

Kallis maitse

Mõnikord avastan suure kohkumisega, et mul on väga kallis maitse. Aeg-ajalt leian ennast poes nende riiulite, kus just kõige odavama hinnaklassi tooted ei paikne, juurest valimas asju. Kust olen ma küll omandanud sellise maitse? Kuidas olen leidnud tee nendeni? Ehk on siin tegemist sellega, et miski, mis tõesti hästi maitseb, ka maksab sellevõrra rohkem, ja kui juba korra sellist asja proovinud oled, siis tahad seda tunnet ka edaspidi kogeda? Kuid tegelikult ei ole asi üldse selles, et ilmtingimata vajaksin seda, et osta midagi kallist - mõnikord avastan, et mõni väga kallis toode on hoopis maitsetu või ei lange minu maitsega kokku. Seega on ikkagi määravaks see, mis maitse on - sõltumata sellest, mis see asi parajasti maksab. Lihtsalt mõned asjad, mis mulle maitsevad, maksavad rohkem, kui keskmised selle tootegrupi asjad ja neid võib nende headuse pärast mõnikord endale ka lubada - lihtsalt mõnulemiseks.

Oh, oleks mul vaid...

Tekkis praegu tahtmine siia kirjutada, kasutades Jaan Tätte suvise kontsertsarja pealkirja, "Kui mu süda sõnadeks saab..." Aga mõistsin, et see poleks päris õige. Mitte et see, mis ma ütlen, ei väljendaks mõtteid mu südames, aga kardan, et võin oma sõnadega kellelegi haiget teha. Vahel on sedasi, et räägid midagi, sõnad voolavad Sinust välja, ja kui oled nad lendu lasknud, taipad, et keegi pole Su sisemisi arutlusi näinud ja seetõttu võivad teised Sinust hoopistükis valesti aru saada. Kuid asjal on ka teine külg - kui juba sõnu valima hakata, siis võib mõtetest siirus kaduda. /Aga pole lugu, sest kohaliku klouni tiitli olen märkamatult juba niikuinii pälvinud./

Detsembrikuumus

Aastat sattus mul ootamatult avama kinokülastus. Ja filmiks juhtus olema kodumaine "Detsembrikuumus". Vaatasin filmi ja aina enam keerles mu peas mõistmine, et ajalugu kipub ikka korduma. Vaatasin ja imestasin. See kõik tundus kuidagi nii tuttav. See kõik oli see, mida olin juba varem näinud. Aastad on möödunud ja põlvkonnad on vahetunud, kuid elu on ikka samasugune. Ikka tuleb leida endas jõudu ja kindlust vajadusel jälle otsast peale hakata ning kõik lõhutu parandada.

Kui aga sisust kaugemale minna, siis jääb taaskord imetleda, kuidas Eestis osatakse filme teha. Kui meie kinodes enamasti linastuvate ameerika filmide vaatamise järel tekib sageli küsimus, miks selliseid filme üldse tehakse, siis eesti filmidel (vähemalt neil, mida mina vaatamas olen käinud) on alati huvitav süzhee ning kvaliteetne teostus. Nii oli ka "Detsembrikuumusega".

Igal juhul vahva ja mõtlemapanev algus aastale. Ja ootusärevust süstiv...

Saad seda, mida teistele soovid?

Vaatasin huvipärast siitsamast blogist järgi, millised olid mu mõtted ja tunded 2008. aasta alguses. Lugesin ja mõtlesin möödunud aasta peale tagasi. Selle kõige tulemusena leidsin, et ma sain möödunud aastal just seda, mida olin soovinud teistele - väga palju headust sai mulle 2008. aastal osaks. Seepärast oli see ka üks ütlemata tore aasta!

Minu seekordseks uusaastasooviks on, et teie ümber oleks alati neid häid inimesi, kellel jagub teie jaoks inimlikku soojust ja hoolivust ning et teil oleks oskust neid inimesi hoida. Ja et vahel jääks ka mõni hetk iseenda jaoks, et tõdeda: süda on rahul ja mõnus on olla!

Päikesetõus

Ja päike vedas ennast laisalt ning jõudu kokku võttes üle metsaserva. Tema jõuvarud on praegusel pööripäevalähedasel ajal päris pisikesed. Kuid siiski sai ta ennast kergitatud piisavalt kõrgele, et uue aasta esimesele päeva valgust ja soojust anda.

Mul oli nii palju õnne, et seda aasta esimest päikesetõusu näha. Südamesse puges mõnus tunne - täna olin ma ärkvel, et algavat päeva tervitada, täna ei maganudki ma päeva algust maha.

Hingerahu

Uue aasta esimene hommik tervitas mind hingerahuga. Taipamata kust oli sellesse hommikusse tekkinud sellist sisemist vaikust, mida vaid vahel harva leida võib. Ikka on midagi sellist, mis paneb peas igasugused mõtted keerlema. Ikka leidub midagi, mis südamel rahulikult olla ei lase. Kuid see uue aasta esimene hommik oli selles suhtes eriline - võttis hinge oma sülle ja hoidis teda seal rahulikult paigal. Milline suurepärane ärkamine uue aasta esimesse päeva!

Kas saab asja?

Üks paari päeva tagune vallatu mõttekäik kutsus minus veidi hiljem selle üle järele mõeldes esile terve inspiratsioonipuhangu. Kuigi vajalikke vahendeid mul käepärast praegu pole, püüan seda heledat sähvatust siiski endas säilitada, et vahendite tekkides saaks ühest väiksest mõttest terve mõtetemeri, mille lainetel võiks olla vahva seilata. Ainuüksi juba esialgsed mõttearendused tekitasid loomiseks vajaliku tunde - lihtsalt lasta mõtted endast läbi ja hiljem vaadata, mis sellest kõigest välja tuli ja kas tulemusest mingit asja ka saab.

Mõttevälgatus

Vaid hetkeks käis mu peast läbi mõte - täna on ju SEE päev, ei tea, kas peaks proovima minema. Vaid hetkeks... Edasi pole vist mõtet jutustada - jättes kõik juhuse hooleks, toimetasin oma toimetusi edasi ega lasknud ennast hetkelisest mõttevälgatusest segada. Tore oli tabada, et vaid loetud minutite pärast hakkas taaskord juhtuma - juhus koputas uksele ja küsis, kas tohib sisse astuda. Loomulikult, kuna juba nii palju oli minu eest ära tehtud, kutsusin juhuse kiiresti sisse. Pole mõtet õnne narrida, kui juba oled kord ta soosikuks sattunud.

Kiusatus, oh, milline kiusatus

Kuidas küll endast võitu saada? Kuidas küll kiusatusele vastu panna? Sellised mõtted tiirlevad mu peas, sest taaskord on mind proovile pandud. Võimalus on mu teele ette veeretatud ja nüüd jälgib elu lustliku pilguga kõrvalt, kuidas ma kiusatuse käes vaevlen ja iseendaga hakkama püüan saada. Elu, malenuppude liigutaja, on mu nina alla asetanud midagi sellist, millest ma veel mingi aeg tagasi isegi unistada ei osanud. Eks aeg annab arutust - kiusatus on igal juhul ahvatlev ja võib-olla peaks sellele tõesti järele andma?

Jääpuud

Jääpuud, väikesed, kuid imelised,
kasvatas külm ööga kõikjale.
Need puud kõik on nimelised,
hinge saad Sa toetada enda oma najale.

Sa vaata hoolikalt ja peagi märkad,
kuidas mustrid kõnelema hakkavad,
kuidas südamerahu Sinus tärkab
ja hingepiinad märkamatult lakkavad.
/28.12.2008/

Talverõõm

Kui on talve nii üürikest aega, kui meil viimasel ajal kipub olema, siis ei jää üle muud, kui nautida iga üksikut talvepäeva ja võtta lahkesti vastu iga kingitud talvine hetk.

Jõulujärgsesse aega mahtus sellist talverõõmu kohe ohtrasti - lumi kõikvõimalikul kujul, härmatist, päikesekiirte mängu lumel ja jääd. Punaste põskede ja mõnusa talvetunde saamiseks piisas ka paarist õues veedetud tunnist. Ja need tähed talvetaeva sügavuses - nii kutsuvad ja kauged, mis on ometi nii lähedal, et neid võiks kätt välja sirutades puudutada.

Ootamatusi täis päev

Kui hommikul toast välja astud, ei või iial teada, millistesse paikadesse see päev Sind viib ja milliste inimestega kokku puutud sellel päeval. Üks ütlemata ootamatusi täis päev sattus taaskord mu teele. Kuigi oli paar plaanitud asja, mis teoks said, tekkis nende vahele neid asju, mis olid täiesti ettearvamatud ja isegi üllatavad. Mõnus on sedasi eluteel seigelda, kui leiad, et valitud raja kõrval on ruumi ja võimalust ka juhuslikkusele.

Hakkan jälle otsast peale...

Kui te ei tea, kuidas see lugu edasi (või pigem tagasi) läheb, siis aitab teid seejuures VLÜ plaat "Grand Marino" ja sellel leiduv "Lõpulugu". Kuid lugu, mida siinkohal pajatada tahan, ei ole peale pealkirjas toodud fraasi kuidagi seotud selle vallatu veiderdamisega.

Jälle on Sul vaja erineda, olla teistsugune. Miks Sa ei ole selline, nagu kõik teised? Kust Sa nüüd siis sellise nutu välja võtsid? Kas siis tõesti ei ole üldse enam võimalik normaalselt käituda? Pisarad hakkavad voolama, mingid tunded vajavad ootamatult väljundit. Ja mistõttu? Lihtsalt seepärast, et tundsid ära midagi, mis Sind puudutas. Kokkuvõtvalt kõlab tõesti kõik vaid nõnda - hakkan jälle otsast peale... Endal nii tobe tunne - iga kord midagi iseäralikku, iga kord mingi täiesti ebaadekvaatne reaktsioon. Kaua see küll sedasi kesta võib? Ise saan ka aru, kui arulage see on (panite ehk tähele iroonilist keelekasutust)... Kuid mida arukat võib oodata sealt, kus tunded keevad ja möllavad? Oodata pole tõesti mõtet - kui peaks arukusepiisk kuskil leiduma, siis see on üksik eksinud juhus, midagi imetabast.

Ja üks jõulusalm ka...

Küünlasära südant soojendab,
hing rõõmust lausa joodeldab -
käes aasta kõige helgem aeg,
kõikjal kõlab lähedaste naer!
/24.12.2008/

Raamatute võlumaailm

Möödunud nädal oli erakordne seetõttu, et päris mitmel korral sattusin inimestega arutlema raamatute teemal. Avastades seda, milliseid raamatuid on teised lugenud ja jagades omi muljeid raamatutest, mida ise lugenud olen. Põnevad on sellised jagatud seiklused raamatute võlumaailmas.

Loomulikult olen nädala jooksul ka ise üht-teist lugenud. Lõpule viinud Lotte seiklusetele kaasaelamise (täielikult vaimustudes selle vahva koeraplika tegemistest), läbinud Tshehhov'i "Humoorikad jutustused" (tõdedes, et aeg võib küll edasi minna, aga inimesed jäävad oma põhiolemuselt ikka samaks), ekselnud erinevate raamatute tegelaste keskel läbilõikekogumikus "Ümbrik". Mis kõik mahub sellesse aega, kui oled otsustanud ennast järjekordselt kirjanduse kätte usaldada!

Päev iseendaga

Selline oli plaan - võtta kasvõi kord aastas endale selline päev, kus saan vaid iseendaga olla. Kuid siiski polnud see päris selline päev. Ühest küljest tegin juba ise sammu teises suunas - tahtsin raamatuid lugeda ja muusikat kuulata. See aga tähendab ju otseloomulikult kellegi teise seiklustele kaasaelamist. Teisalt aga kaasaegsete sidevahendite kaudu jõudsid minuni paljude heade inimeste jõulusoovid - nii kirjalikult kui ka suuliselt. Tore oli see iseendaga olemise päev, mis küll päris sõna-sõnalt selline polnud, kuid suuremalt jaolt sisu poolest küll.

Väike jõulusoov

Need jõulud on erilised. Need jõulud on õnnelikud ja südamest südamesse. Aitäh kõik kallid inimesed, kellega on olnud rõõm kokku saada, sooje sõnu vahetada ja häid soove soovida.

Õdusat olemist, mõnusat mõmisemist ja head aega heade inimeste seltsis!

Palju või üldse mitte midagi

Kas oled vahel märganud, kuidas elu oma vallatuid trikke teeb? Sattusin ükspäev jälle selle peale mõtlema. Ajendiks oli mobiiltelefon, mille olin vaigistatuna lauale jätnud. Kuidas on sedasi, et päevade kaupa ei helista mitte keegi ja oodata kellegi kõnet tundub mõttetu ning neil hetkedel, kui telefon oled paariks tunniks käest ära pannud, on helistajaid hulgi ja korraga oled kohutavalt nõutuks (ei-ei, mitte et miskit teha ei mõistaks, vaid paljud "nõuavad" kontakti) muutunud? Või siis teine kuhjumise näide mobiiltelefoniga seoses - täpselt samuti vaikib ta kangekaelselt mitmeid päevi ja tunde ning siis, kui keegi helistab, leiab ka keegi teine, et tal just selsamal ajal tingimata tarvis on ühendust saada. Nõnda ongi elus suhteliselt kindel reegel: kas on korraga palju või üldse mitte midagi.

You can sell any dream to me

Peas kummitab see fraas - sõnad on pärit ühest välismaisest hitist. Need sõnad väljendavad väga täpselt seda, mida ma tunnen, millise arusaamiseni olen enese sees jõudnud. Lihtne tõdemus, et oled mu sees sellise töö teinud, et olen valmis iga Su sõna neelama. Tean, et see pole Su eesmärk olnud, kuid vähemalt minu oled Sa kuulama pannud - mitte kuulma (kuuljaid on ju palju), vaid justnimelt kuulama. Kuulamise sees olen avastanud, kui palju imelist on maailmas leida, ja nõndaviisi valmis tõdema, et tõesti võid Sa mulle "müüa" mistahes unistust - mõistlikku arutlemismeelt kaotades olen nende enesele rõõmustamiseks valmis.

Pööripäev

Täna on pööripäev - st et nüüd on kõige pimedam aeg möödas ja päevad hakkavad taaskord pikemaks minema. Olen rõõmus, et selleks korraks on siis valguse ja pimeduse piirjoon ületatud ja kevad pole enam üldse kaugel.

Lisaks sellele, et täna on pööripäev, algas ka talv. Vahvat talve soovin siinkohal kõigile, kes sellest aastaajast vähegi lugu oskavad pidada.

Ma loodan, et sel aastal
on talvel korralik plaan
kõik veed kindlalt katta jääga,
sest ilma jääta on hülged hädas -
pojad kasvades nii võivad hukka saada
ja nende esimene aasta võib ka viimaseks jääda.

Sellise jõulusalmi olen võlgu kõigile neile, kes oma kingi seest leidsid paberist hülge, mis küll rohkem draakoni või dinosauruse moodi välja kukkus.

Kuid pööripäeva parim hetk oli ühe plaadi rõõmustamine, milles sisaldus ka järgmiste (pööripäevale kohaste) sõnadega laul:

Kiiruga päev libises läbi toa,
näitas kus praod ja kust värv seinalt maas,
näitas, et keegi akende ees vaatab lund
ja näeb, läbi on päev juba hommikul.

Ringiga taas olen toas tagasi,
öösel kõik teed pilgeni sadasid,
lõpuks on aega enese sees teha ring
ja hea olla on koos oma hingega.
/Jaan Tätte, "Keegi vaatab lund"/

Sisukust avastades

Kui oled kelleski leidnud selle sisu, mida oled otsinud, siis iga kohtumine sellise inimesega on justkui uus kinnitus sellele, et on olemas need inimesed, kelle sisukuses võid alati kindel olla. Iga kord selle inimese uusi tahke märgates võid avastada, kuidas üha sügavamalt satud austama seda inimest temas peituva pärast. Head sisukate inimeste leidmist!

Sõnad südamesse

Mõned sõnad on säärased, et lähevad otse südamesse. Ise selle jaoks luba küsimata otsustavad nad minna Su hingesügavustesse ja puudutada sealseid õrnu hingehelmeid, pannes pisarad Su silmist kontrollimatult voolama ning võttes Su lihtsalt hingetuks. Sellised imetabased võimed on vahel väikestel sõnadel. Nad tulevad Su juurde ja suurima heameelega lased Sa neil enda seest läbi minna - et pärast siis rõõmustavalt tagasi vaadata ja tõdeda, et oli liigutav aeg.

Päkapikk jõudis kohale

Täna jõudis kohale päkapikk, mis kõigi eelduste kohaselt on nüüd kogu täiega minu oma. Olen vist päris hea laps olnud, et olen sellise au osaliseks saanud, et päkapikk suisa isiklikult on otsustanud minu juurde tulla ja ka pikemaks pidama jääda.

Mõte suudab kõike

Kui palju ikka mõjutab meid see, kuidas me ühest või teisest asjast mõtleme. Sellest ei saa aru seni, kuni ei ole järjekordses olukorras, kus jõuad arusaamiseni, et see, kuidas Sa üht või teist asja võtad, on kinni selles, mis Sa sellest asjast mõtled, kuidas ennast selle suhtes häälestad. Ja nõnda avastad, et kannad positiivseid emotsioone ühelt healt asjalt üle teisele samalaadsele heale asjale. Taipad vast peagi kogu selle asja juures, et tegelikult pole see kõik enamat, kui Su enda mõttetöö vili. Aga vahet pole, sest mõttemasin on tööle rakendatud ja sellest ehk ongi parem. /Muidugi annab aeg arutust, mis ja kuidas. Aga ma tõesti loodan, et asi liigub edasi suunas, mida ma soovin - mina olen valmis!/

Sõber

Sõber -
viietäheline sõna.
Sõna, mis kirjeldab
kedagi hindamatut,
kedagi erilist,
kedagi arusaavat,
kedagi hoolivat.
Sõna, millesse mahub
kõik suurepärane.
/16.12.2008/

Ahju kütavad

Nõmmel tervitas mind täna üks täiesti suurepärane lõhn - küdevate ahjude soojendav hõng. Mõneks hetkeks võtsin aja maha ja lasin oma haistmismeelel õhus hõljuvat aroomi nautida. Nendel momentidel sulgusid justkui iseenesest silmad ja vaimusilma ette kerkisid mõnusad hetked kusagilt lapsepõlve tõelistest talvedest.

Igal asjal oma koht

Mulle meeldib kirjutada. Ilmselt paistab see ka siit nendest sissekannetest välja. Aga ometi on see siin vaid üks osa nendest asjadest, mida ma kirjutan - see siin on koht positiivsusele, imetlusele, vaimustusele. Õnneks on olemas veel mõned kohad, kuhu jõuavad teised mõtted ja ülestähendused - on olemas paik, kus saan ennast välja elada (või siis välja kirjutada), kui hing ikka täiesti täis on (vahel ju juhtub ka seda), ja on olemas koht, kuhu saavad kirja need mõtted, mis avalikkuse ette pole veel valmis astuma. Ja nõnda ongi igal asjal oma koht.

Kui palju jõuab?

Tehes ülevaadet, millega olen tegelenud viimastel aastatel, avastasin ootamatult, et olen elanud ikka päris värvikirevat ja toimetusterohket elu. Kui vahel tundub, et elu kulgeb vaikselt ja ilma suuremate sündmusteta, siis kõigele tehtule ja kogetule tagasi vaadates võib ootamatult avastada, et nii palju erinevaid emotsioone on päevadest läbi käinud, et päris hämmastav kohe avastada. Ja arvata on, et nii palju rõõmsaid hetki on kõigis nendes sündmustes olnud. Loodetavasti jätkub kõik samas vaimus ja ka edaspidi on antud õnne sedasi tegusalt ning rõõmsameelselt elust läbi astuda.

Täht langes...

Kui nüüd lasta samas vaimus edasi, siis peaks kogu kupatus välja nägema sedasi:

Täht langes ja peeglina siledat vett
õrn virvendus riivas kui pelk meelepett,
vaid põgusalt näha sain helkivat rüüd,
mu hing sinu kätes, kus oled sa nüüd.
/Anzori Barkalaja, "Täht"/

See salm kirjeldab päris hästi seda, mis toimus pühaööl ja -päeval. Öösel võis taevas näha langevaid tähti ja merel virvendamas hõbedast kuuvalgust, päeval aga oli meri nii sile, et kohati suisa valgeks muutus. Selline on looduse poolt pakutav valguse, varju ja väikeste imede vaatemäng, mida igal hetkel vaatama kutsutakse - leia vaid mahti ja hing täitub hellusega.

Üksteist peab hoidma

Ise rõõmu jagades kipub olema sedasi, et Sulle endale saab osaks rõõm - just sedamoodi jõudis minuni ka Raadio Laululaste plaat "Üksteist peab hoidma". Mõned lood sellelt plaadilt olid mulle ka juba enne tuttavad (nt seesama plaadi nimilugu, millega tegin lähemat tutvust möödunudsuvisel Noorte Laulu- ja Tantsupeol), kuid praegu seda kuulates, muutub plaadil kõlav muusika iga korraga aina lummavamaks. Mõnusad meloodiad, südamlikud sõnumid - mida võiks veel oodata ühelt plaadilt. Aitäh headusele, mis selle plaadile mulle tõi.

Ja jääb mul üle ainult nõustuda plaadi pealkirjaga: üksteist peab tõesti hoidma.

Kuidas saab eeldada?

Kuidas saab eeldada, et inimesed käituvad korralikult, kui oma tegevusega põhjustatakse selline reaktsioon, mis igasuguse kontrolli kaotab? Pole ju midagi teha, kui pinnas, kuhu piisad langevad, on nii tundlik, et õrnemgi puudutus kutsub esile võimsa värina. /Palun vabandust järjekordse ebasündsa käitumise pärast - või ehk peaksin lihtsalt leppima, et minust korralikku inimeselooma enam ei saa, ja lõpetama selle alalise vabandamise?/

Une piiril

Unepiiril jalutades
ei saa päris hästi aru,
milline on elu reaalne
ja unenägudemaa on kus.

Kui midagi olulist
ei vaja tegemist,
siis käia piiril
pole mingi imetrikk.

Kui aga käsil asjad,
milles tarvis tähele panna,
siis unepiirile uitama
Sul pole vaja tükkida.

Soovide silmist lugemine

Vahel on nii, et inimesed mõistavad üksteist ka ilma sõnadeta - vaatad teisele inimesele silma ja kohe tead, mida ta mõtleb. See on mõnus tunne, kui tabad ära, et vahel polegi sõnu vaja - soovid saavad silmist loetud ja mõtted ei peagi leidma väljendamist. Iseäranis vahva on see siis, kui tunned, et õigeid sõnu on nii raske leida ning polegi päris valmis suhtlema asuma.

Kõik endast välja visata

Igapäevases elus võib meie sisse koguneda palju sellist, mille puhul pole sugugi hea, kui ta meie sisse jääb. Siis tuleb leida aeg ja koht, kus see kõik enda seest välja visata. Väljaviskamisprotsess on siinkohal kui saunaskäik, mis nii keha kui ka meele ära puhastab ja seejärel tunned ennast üsna uue ning värske inimesena. Tore, kui tekivad sellised väljaviskamisvõimalused - need tuleb enese alalhoidmiseks usinasti ära kasutada, siis on rohkem jaksu vastu panna sellele porile, mida vahest liiga lahkesti jagatakse.

Varased hommikutunnid

Varased hommikutunnid
leiavad mind eest -
minu jaoks pole veel
otsa saanud päev eelmine.

Varased hommikutunnid
leiavad mu sassis pea
ja tundetulvades mäslevad
kaldad hingeservadel.

Varased hommikutunnid
on tunnistajaks erutusele,
mida ei ole suutnud vaigistada
ka läbitud kilomeetrijada.

Varased hommikutunnid -
kell kuuelt seitsme poole
on juba alustanud teed,
vaid loetud minutid seitsmeni on veel.

Nagu tellitud

Mõtlesin täna ühele inimesele helistamise peale ja nagu tellitult tuli ta hoopis mu teele. Elu käib ikka oma kummalisi radu pidi ja kuidagi ei mõista, kes ja kuidas seob omavahel mõtted ja tegeliku elu. Vahel lihtsalt juhtub päris uskumatuid asju - hakka või imedesse uskuma.

Olgu Sul sada sõpra

Kui igapäevastes toimetustes jääb endal natukene puudu oskustest või jõust, et üht või teist asja ellu viia, saad aru sellest, kui oluline on, et Sul on olemas inimesed, kes on valmis abistama Sind neis ülejõukäivates asjades. Tore on nõndamoodi avastada, et oled siin elus midagi hästi teinud, kui leidub inimesi, kes neil hetkedel oma nõu ja jõuga abiks tulevad. Ja kui muidu läheb vahel taipamisega palju aega või kipud asju liiga iseenesestmõistetavalt võtma, siis neil hetkedel saad aru, et inimsuhted on hindamatu väärtusega.

Täna meeldib mulle...

...kuidas mehed on ehitatud. Ühe õige mehe tunneb ära selle järgi, et andes talle lahendamiseks mingi ülesande, ei jäta ta enne, kui lahendus käes on. Selline ehitusviis mulle meeste juures meeldib. Sisemiseks sunniks võib sel juhul olla kas meheuhkus (mina, mees, ei saa nüüd hakkama - see pole lihtsalt võmalik) või siis lahendamiskirg (mingi lahendus peab siin ju olema, see tuleb mul vaid üles leida). Igal juhul võib päris kindel olla selliste meeste kätte mõne oma probleemi usaldamisel, et see lahendatud saab.

Hindan ja imetlen sellist omadust meeste juures - mina küll ei jaksa nii pikalt ja sihikindlalt eesmärgi poole astuda, kui üks probleemi lahendamisega tegelev mees, ma tüdinen juba varakult ning löön lihtsalt käega.

Kohe saab täis

Mõned minutid veel
ja saabki kohe täis.
Kuu saab oma järjekordse
ringi jälle täis.

Ei ole enam poolik,
pole enam vana,
pole enam noorik,
on vaid terve kera.

Kuis kuud täita,
ei mina seda tea,
ja pole vaja laita -
ma teadmagi ei pea.

Üks üsna õnnelik päev

Õnneks on tõesti vähe vaja. Täna olid õnnetoojateks sõnumid sõpradelt. Jälle olen õnnesoonel liikumas - nõnda võin ju ennast suisa õnneseeneks pidama hakata. Siia võiks ju lausa mõni luuleridagi sedasi tekkida? Aga praegu on pea laiali otsas ja sõnade salmiseadmine ei pruugi just eriti hästi õnnestuda.

My happy place

Kummaline oli see tõdemus, milleni jõudsin, kui täna vanu aegu meelde tuletasin. Avastasin, et olen mingil ajal väga melanhoolsete emotsioonide mõju all olnud ja praegu olen oma "õnnelikus kohas". Huvitav on avastada, milline võib olla maailm, kui ise oled ühe mätta teise vastu vahetanud.

Silmarõõm silmapiiril

Mul pole ammu ühtegi tõsisemat silmarõõmu olnud. Pole vist olnud sedamoodi aeg. Siis aga tekkis ootamatult üks - kui paar päeva veidi teistsuguses seltskonnas viibisin. Paar päeva sain lasta oma silmadel tema peal naudiskleda. See polnud enamat, kui vaid pealevaatamisest saadav nauding. Olin ta juba peaaegu unustanud, kui ta täna mu teele sattudes ennast meelde tuletas. Naersin selle üle, kuidas ma püüdsin jätta muljet, et olen kangesti nähtamatu (kuigi teadsin kindlalt, et tema meie sellest mõne aja tagusest kohtumisest midagi ei mäleta). Ometi leidsin meie teid pidevalt ristumas. Ise vaikselt silmanurgast silmarõõmu silmas pidades andsin parima, et mitte teda avalikult vahtida. Aga silmad justkui iseenesest sattusid teda otsima - silmadele ju ikka rõõmu vaja.

Õnnelik, taaskord

Mõtlesin, et olen taaskord hiljaks jäänud. Mõtlesin, aga eksisin. Nii tore on sellise eksimuse osaliseks saada. Niisugune on üks lugu ühe järjekordse soovi täitumisest.

Sooviks oli raamat. Kuigi võiks arvata, et lasin ennast heidutada sellest, et raamat on tõlgitud, mitte originaaltekst, siis rõõmustasin südamest õnneliku juhuse üle, mis mu soovi täitis.

Nüüd aga on ees vaid nauding, seiklemine, kaasaelamine. Tore on nii õnnelik olla!

Päkapikud toimetavad

Kuigi õige jõuluaeg pole veel päris käes, olen viimastel päevadel avastanud, et päkapikud toimetavad suure hoolega. Südame teeb soojaks, kui taban kuskil mõne väikese päkapiku vallatu ja heatahtliku teo. Vahvat päkapikuaega, head lapsed!

Mõistetav keel

Jälle üks täiesti juhuslikult minu kätte sattunud raamat. Lugesin seda ja kuigi lood polnud just väga rabavad, oli neis siiski midagi sellist, mis kaasa elama pani, mis tegelastega samas taktis hingama sundis. Kuid parim osa oli veel ees. Ühe loo keskel hakati korraga rääkima minu jaoks sõnadetagi mõistetavat keelt. Selline üleminek, selline muutus pani heldima. Kuidas keegi on sõnadesse pannud täpselt sellised mõtted, mida vahel olen tundnud. /Sulev Raudsepp, "13 kriminaallugu"/

Kõigel on põhjus

Ma ei tea, kummast otsast ma seda asja nüüd alustama peaks? Aga alustan siis sealt, kus minu arvates algus on.

Üks kingitus ootas juba pikemat aega pakkimist ja ma ei saanud üldse aru saada, miks ma ei ole võtnud seda paari minutit aega, et pakkimine läbi viia. Kogu aeg mõtlesin, et miks mul kohe kuidagi ei teki vajalikku aega. Täna, viimaks siis pakkimise juurde asudes, sain oma vastuse - enne lihtsalt polnud veel õige aeg kätte jõudnud. Nüüd te kindlasti mõtlete, et mis siis ühes pakkimise protsessis nii erilist olla saab, aga kohe ma selgitan.

Oli mul siis kingitus, CD-plaat, juba enam-vähem ära pakitud, kui turgatas pähe üks mõte. Haarates eile plaadiriiulilt ühte plaati, mida kuulata tahtsin, leidsin ootamatult, et karp on tühi. Terve õhtupooliku ja pool hommikut otsa vaevasin oma pead, kuhu küll see plaat kadus - tegelesin ka õrna otsimistööga, kuid plaati mul leida ei õnnestunud. Niisiis, tekkis mul kontrollküsimus, kas kingituseks mineva plaadi ümbrise sees ikka plaat on. Pealt vaadates tundus, et on. Millegipärast aga ei tahtnud ma sellega leppida ja tirisin juba peaaegu kinnisest pakist kogu kupatuse välja. Ja mis te arvate, mis ma sealt leidsin? Loomulikult oli seal sees see plaat, mis pidi olema. Aga lisaks sellele olin ma ilmselt kogemata plaadiümbriseid segamini ajades poetanud sinna ka selle plaadi, mille ümbrise ma eile tühjana leidsin.

Selline sündmustejada ajas mind lihtsalt naerma - kõigel on ikka oma põhjus ja kui mingi asja jaoks pole veel õige aeg kätte jõudnud, siis oota, sest võib-olla on mõni teine asi sellega seotud ja see peab enne lahendatud saama.

Tee armastusega, siis tuleb ka töö

Püüan juba terve päeva kuidagi sõnastada seda, mis mu peas kumiseb. Mõtted tiirlevad selle ümber, et midagi armastusega tehes läheb asi ikka lõpuks sedasi, et see tegemine võib Sulle heas mõttes tööd tekitada - saad veelgi enam armastusega tegeleda sellega, millega oled juba alustanud.

Elevus hinges

Eilne Viru tänav leidis enda sillutisel käimas ühe suhteliselt ülemeelikus tujus tegelase. Ma ei mõista, miks sellised elevushetked tekivad, kui järjekordne "missioon" lõpule viidud on.

Selline arutlemine viib mind mõtteni, milline oleks inimene ilma emotsioonide, tunneteta. Sellist asja ei kujutaks ma üldse ette - minu sees "keeb" pidevalt midagi. Ja kuigi vahel ajab katel üle ääre, on selline tundlemine minu jaoks kinnituseks - olen elus!

Juba ette hea meel

Kui leiad mõne sellise kingi, mille kohta tead, et selle saaja kindlasti rõõmustab, siis läheb juba sellise mõtte juures tuju heaks. Mõnus on see tunne, kui oled leidnud täpselt selle, mis kellelegi teisele südamesse minna võiks. Täna oli just ühe sellise kingi leidmise päev.

Väärtused paigas

Lugedes üht lõputööd, mis käsitles rikkuse ja vaesuse mõistet laste ning lastevanemate arusaamades, tundsin jälle seda head tunnet, mis mind vahel valdab. Tajumine, et elu on ikka palju ilusam, kui massimeedia vahendusel mõnikord tunduda võib.

See ülevaade laste ja lastevanemate arvamustest kinnitas mu usku - et lõppkokkuvõttes on siiski kõige olulisemad inimesed meie ümber ja see, kuidas me üksteisest hoolime. Laste jaoks on oluline olla tubli ja töökas, siis on võimalik elus hakkama saada. Veidi küll hirmutas mind laste poolt väljaöeldu - kuigi töö tegemine on oluline, kas pole lapsed ehk oma vanemate väärtuste (ja ehk ka töökultuse) pärast millestki ilma jäänud. Aga see ehk on minu enda eelnevate mõtete ja tähelepanekute vili.

Naturaalmajandus

Naturaalmajandus toimib - enda poolt antule saan kellegi teise käest midagi vastu. Tegelikult olen juba pikalt mõelnud, et minu jaoks on selline variant parim ja sobivaim. Ja hämmastav on avastada, et sellised asjad ka tegelikult toimida võiksid. Üha sagedamini leian ennast olukorrast, kus ise midagi andes, kellegi teise käest midagi vastu saan. Üllatuma paneb see, et ma andmise juures pole kunagi mõelnudki sellise võimaluse peale. Kuid elu näitab, et selline kipub olema inimeste käitumine. Ja see on päris meeldiv. Aitäh!