Mõlgutades mõtteid selle üle, kuidas me kõik liigume oma maailmas ja ei tea, mis mujal toimub, tuli mulle silme ette lennukoridor. Nii palju, kui mina aru olen saanud, on see lennukite jaoks kindlaks määratud ruum, mida mööda nad liiguvad oma sihtpunkti poole. Kogu lennukoridori mõte on see, et ühelgi ajahetkel ei tohi lennukoridoris samasse kohta sattuda üle ühe lenniku - loomulikult on lennuki ümber alati reserveeritud suurem "puhas tsoon" kui vaid sirgjooneline lennukoridor.
Miks mul selline assotsiatsioon tekkis? Aga seepärast, et sattusin mõtlema ühe koha peale, kus olen käinud ja siis tuli mulle meelde, et ühes raamatus, mida kord lugesin, toimus samas paigas hoopis teistsuguste inimestega seotud tegevus, kui mulle seal silma jäi. Nõnda siis leidsingi, et igaüks meist on oma lennukoridori mööda käimas ega tea suurt midagi sellest, mis toimub teistes paralleelmaailmades, sest me ei puutu nendega kokku.
Kuigi ühest küljest oleks huvitav näha, milline elu võib peituda kuskil järgmise põõsa taga või millised inimesed seal elavad, siis ikkagi tekib kahtlus, kas olen valmis nägema seda, mis välise taha jääb, kas tahangi teada sellest, millised asjad toimuvad kuskil kangialustes inimeste vahel, kes paiknevad justkui teises dimensioonis. Vaadelda selliseid asju oleks loomulikult huvitav, aga kõhklust tekitab see, kas lastakse vaid pealt vaadata või haaratakse ka kaasa.
Kuid elu on selline, et enamasti ei puutu me oma paralleelmaailmadega kokku. Ja kui puutumegi, siis on need kokkupuuted väga põgusad. Selliste kohtumiste ootamatus ja kontrastsus aga taandub ajaga, nagu kõik siin elus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar