Arutlen siin omaette, mis siis tegelikult on ja mille olen ise välja mõelnud. Veeretan mõttelõnga ega suuda kuidagi mõista, kustmaalt jookseb piir nende asjade vahel, mida ise usun teistes inimestes olevat ja mis inimestes tegelikult ka olemas on.
Tean, et ma pole objektiivne. Tean, et kipun idealiseerima. Tean, et usun inimestest ikka parimat. Kui selline on minu enda poolt loodud pilt, siis kust võiksin saada "tegelikkuse kontrolli"? Vaatan ümberringi ja kuidagi ei suuda välja peilida kedagi, kes oleks objektiivne ja muud ei midagi. Ikka on kaks varianti - kas minusugused kõige-parema-uskujad või siis mitte-midagi-arvajad.
Saan aru, et kõik ei saa täiuslik olla. Mõistan, et kõik on ennekõike ikkagi inimesed. Kuid miks siis tekib tahtmine idealiseerida, kust tuleb soov näha ainult positiivset? Suhtun niimoodi asjadesse ega taipa isegi, miks see just nõnda on.
Lisaks on siin peidus veel üks teema. Kas meeldib see, mida tehakse seepärast, et see on hea, või hoopis seetõttu, kes seda parajasti teeb? Püüan tegijat tegemisest eristada, aga kuidagi ei õnnestu, sest teised teeksid neid asju ju sootuks teisiti. Ja tuleb leppida teadmisega, et meeldivad nii tegijad ise kui ka see, kuidas tehakse. Olgu need kaks faktorit siis teineteisest mistahes sõltuvuses.
Mõistatan ja murran pead, kuid kuidagi ei suuda leida vastust neile küsimustele. Ega siis polegi muud, kui jätta peamurdmine ja lihtsalt leppida olukorraga. Võib-olla on selgus kuskil olemas, kuid praegu ta küll silma ei hakka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar