On lava. On eesriie. On valgusvihus viibijad ja on need, kes on parajasti varjus. On need, kes stseeni sisse astuvad. On needki, kes parajasti stseenist lahkuvad. On repliigid, mida vahetatakse. On taandumist ja on esiletõusmist. On peidetud alltekst ja on sõnad, mida pole vaja välja öelda. Sellest saaks ühe lavastuse kokku panna.
Ma ei tea, kust tuleb see analoogia. Ma ei tea, millest sellised seosed. Tean vaid, et neid hetki juhitaks justkui lava tagant, nagu oleks lavastaja käsi mängus. Ajastus on märksõnaks - ei ühtegi liigset sekundit, kõik on täpselt läbi kaalutud ja välja arvutatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar