Ma ju teadsin, ma ju ootasin, ma ju soovisin näha, kas asjad on tõesti läinud sedasi, nagu ma aru olin saanud. Ja mu silme ees avanes vaade, mis rääkis selget keelt sellest, et ma olen kõigest õigesti aru saanud. Jah, see üks kuutagune kiri minu postkastis, millest ma esimesel hetkel üldse aru ei saanud, oli tõesti sisaldanud seda sõnumit, mille saabumisest olin juba enne aimu saanud.
Ja nähes nüüd seda realiseerunud unistust oma silme ees, tundsin ma võõristust. Ma tean, et tegelikult peaks see unistuse täitumine olema hoopis siduvaks, ühendavaks lüliks. Aga minus tekitab ta võõristust. Ja mitte miski ei suuda muuta seda tunnet minu sees, et selle tulemusena on kerkinud üks sein, sein, mis jääbki nüüd püsti, sein, mis eraldab. Ja kuigi ma saan aru, et tegelikult ei ole mitte midagi muutunud, vaid üks konfliktikoht on lahenenud, siis ikkagi tunnen, et selle sammu tulemusena olen mina veelgi sügavamalt surutud sellesse maailma, kus ma niikuinii olnud olen.
Ja mu silme ette kerkib üks olukord möödunud suvest. Kokkukorjatud taara kott minu näpus, ise ma täiesti must ja räpakas, sest olin läbi muda rattaga sõitnud ja seejärel veel pori sees ringi mütanud, ja siis see nali, mis sinna otsa tuli (seda, kui lähedal see on tõele, tean vaid mina). Kuigi sel momendil see mulle haiget ei teinud ja ma ei tundnud ennast ka puudutatuna, siis praegusel hetkel tuleb see mulle nii eredalt meelde. Ja sealt ma saangi aru, et see sein on ka enne olemas olnud, aga tol hetkel seal oli ta alles läbipaistev. Nüüd on ta siis läbipaistvast läbitungimatuks ja läbitungivaks muutunud.
Selle kõige peale ma tunnen veelgi kindlamalt, et mul tuleb käia oma rada, üksinda. Miskit pole teha, kui kerkinud sein sedasi eraldab. Küsimus on vaid selles, milleks kõik see muu, milleks siis sildade ja sidemete loomine. Tühi ajaraisk, ütleks mina...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar