Sellist lugemiskogemust, nagu täna lõpetatud raamatuga, pole ma küll ammu kogenud. Lugu siis seesugune, et juba mõned nädalad tagasi alustasin ühe raamatu lugemist. Ja kuidagi ei suutnud teda üle paari lehekülje korraga lugeda. Ja kummaline oli see, et ma teda kõrvale ei pannud, pooleli ei jätnud. Kui ikka lugu ei arene ja lugemine nii vaevaliselt kulgeb, siis peaks ju sellest õppust võtma. Aga, millegipärast ma seda raamatut pooleli ei jätnud, soovisin ikka teada saada, mis lõpuks saab, see vist on ainus põhjus, miks ma selle pingutusega jätkasin.
Lugemine peaks olema nauding, vähemalt seesugune, ilukirjanduslike teoste lugemine. Meelelahutus, puhkus, aga mitte visa võitlus. Ega see pole mingi kohustuslik kirjandus, midagi, mida peab lugema. Enda vabal valikul on ju raamat kätte võetud, ise saan otsustada, kas loen ja mida loen ja kas üldse loen. Ja ometi, omades kogemusi paarisajaleheküljelise raamatu ühe õhtuga läbi lugemisest või siis sellest, kuidas raamatust saadud elamus võib veel päevi hiljemgi elule mõju avaldada, olen ma üllatunud, et ma seda mitme nädala pikkust vaeva läbi teha soovisin. Justkui poleks alternatiivi olnud, justkui poleks kasvõi iseenda raamaturiiulist võtta neid raamatuid, milles iga lehekülg on puhas nauding.
Inimene on ikka üks kummaline olevus - ise elab oma elu keeruliseks. Aga võib-olla on sellised kogemused vajalikud selleks, et saaks rõõmu tunda sellest, kui raamat on kõnetav? Et oleks võrdlusmaterjali? Et see nauding, mida võib hea raamatu lugemisest saada, oleks veelgi suurem? Täna alustatud raamat on senini olnud just seesugune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar