Sotsiaalne eksperiment

Kuigi mul seesugust plaani polnud, sattusin eile sotsiaalse eksperimendi keskele. Kõik sai alguse sellest, et nägin tee servas maas lamavat inimest, keda keegi ei märganud ega temast välja teinud. Põhjus väga lihtne - riided ja välimus viitasid sellele, et tegemist on kodutuga. Kuigi olen viimasel ajal näinud ka seda, kuidas inimene keset avalikku väljakut terve rahva keskel maas lamanud on, ei langenud see olukord kuidagi eelkirjeldatuga kokku - justkui inimene lihtsalt suurest väsimusest oleks ennast lihtsalt magama seadnud.

Eks ma siis läksin ligi ja rääkisin inimesega - et kuidas ta ennast tunneb ja kas tal on abi vaja. Tuli välja, et inimene ei saa jalule ja vajaks kiirabi. Sai siis kiirabi kohale kutsutud - kõne ajal juba sain aru, et selliseid kõnesid on neil hulgi ja nad juba minu sõnade järgi saavad aru, mis olukorraga tegu on. Parim lause oli see, et kui ütlesin, et ma kavatsen kiirabi kohalejõudmise ära oodata - selle peale lausuti, et nad mind kohustada ei saa, aga tõesti kena on, kui jään (mis kohustusest me siin räägime, üksi jätta inimest minu süda küll ei lubanud). Eks siis läkski aeg edasi, inimesed läksid mööda, suurt kellegi asi polnud, kuniks üks noormees mulle seltsi jäi ja arvas, et inimene on tee serva poetatud politsei poolt - ei raatsinud-viitsinud kainestusmajja viia. Selgitasin talle siis olukorda, kuidas ma ta sealt leidsin ja mida ta ise mulle rääkis ja seda, et kiirabi on teel. Noormees võttis kõne politseisse ja rääkis, mida tema eelnevalt näinud oli - kuidas politseiauto ohutuledega samas kohas olevat seisnud ja hiljem oli seda inimest seal silmanud.

Jõudis siis kiirabi kohale ja nende nägudest oli juba näha, et tuttav olukord ja eks siis jutu käigus tuligi välja, et tegemist oli püsikliendiga. Ja võeti siis vajalikud andmed ja näidud ja anti tilgutiga mõni lahuski sisse, möödaminnes oli kohale kutsutud ka politseipatrull. Tuleb välja, et kainestusmajja, kuhu inimese oleks arvestades seda, et tal siiski lõhnad juures olid, tulnud viia, saab inimese kohale toimetada vaid politseipatrull, ei keegi teine. Puhas ja üheselt mõistetav bürokraatia sealgi.

Kuigi ma saan aru, et minu jaoks oli kogu olukord esimene seesugune kogemus, ei suutnud ma siiski ära imestada neid inimesi, kes said appi kutsutud - nägudest ja suhtumisest oli näha, et keegi heal meelel ei tegeleks eluheidikuga (iseäranis tõrkuvat ja tõrjuvat suhtumist oli näha ühe politseiniku näost). Ja nii ma mõtlesingi selle peale, kuidas minul umbes pool aastat tagasi oli vajadus kokku puutuda nii kiirabi kui ka politseiga ja kuidas minu eest tol hetkel vaid hästi hoolt kanti ja mõtlesin, et kas tõesti oli asi selles, et ma kodutu pole, või oli selles, et tegemist polnud Tallinnaga. Ja kuidas keegi meist saab kindel olla, et me ise ühel hetkel pole sellises seisus. Ja kuidas me saame siia võtta veel teiste riikide põgenikke, kui me ei saa oma "põgenikegagi" hakkama, ei soovi ega taha nendega tegeleda.