Kui ma kuulsin neid sõnu, siis minu reaktsioon väljendas ahastust või pigem tunnet, ei, nii see asi ju ometi olla ei saa. Läks hetk mööda ja ma sain aru, et ma võisin asjast valesti aru saada. Siis tekkis mul tunne, lootus, et ma sain tõesti valesti aru. Üks nimi, mis võib tähendada kahte asja, see teine variant ei tulnud mulle esialgu meeldegi, sest mul oli üks valus kogemus ees, mis suunas mu mõtted kohe selle esimese variandi peale. Ja kui ma siis tausta teada saan, siis hingasin tõesti kergendatult - jah, ma olingi asjadest valesti aru saanud.
Ma ei tea, millest sellised kuvandid, ma ei tea, miks see minu jaoks nii oluline oli. Ma tõesti ei tea. Aga kuidagi tundus mulle, et kui asi oleks olnud tõesti nii, nagu ma algul arvasin, siis oleks see olnud minu jaoks üks suur pettumus. Pelgalt ühe inimese pärast, pelgalt ühe inimese tõttu. Ja reaktsioon oli tegelikult ju samasugune, nagu mõned aastad tagasi, ühes teises olukorras, kui ma peaaegu sama paaniliselt reageerisin ühe teise analoogse situatsiooni peale.
Ja kõige selle juures ei mõista ma, kuidas on minu sees see teadmine, et mina tean paremini. Inimesed ju ise teevad oma otsused ja kes olen üldse mina, et neile mingeid hinnanguid anda. Ja kui sisulise poole peale minna, siis poleks see esimesena päheturgatanud variant olnud sugugi halb, sest tegijaid ja tegusid on ju sealgi, küll mitte minu jaoks, aga kellegi jaoks on nad siiski vajalikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar