Möödunud nädalavahetusel olin ühe Eestis toimunud rahvusvahelise võistluse korralduskomitee liige. Kui minu käest küsiti, kas olen valmis seda tegema, ütlesin oma jah-sõna peamiselt sel põhjusel, et teadsin, et saan aidata ja minu jaoks tundus nii loomulik olevat enda panus anda, kui seda vajatakse. Minu jaoks oli tegemist pigem võõrustaja auga - anda endast parim, et külalised ennast meil siin hästi tunneksid.
Ja kuna minu elus on ette tulnud nii spordivõistluste läbiviimist kui ka rahvusvaheliste konverentside korraldamist, siis ei olnud see minu jaoks midagi uut ega erakordset. Samuti polnud midagi uut ega erakordset ka selles, et ma selle kõigega, st oma osaga asja läbiviimises, kenasti hakkama sain. Iseäranis positiivne oli asja juures see, et kogu seltskond, kes toimetas, oli väga abivalmis ja toetav ja ühise hea tulemuse saamisele meelestatud. Ehk siis, minu jaoks oli seetõttu see asi iseäranis lihtne, sellist meeskonnatunnet polnud ma ammu tundnud.
Nüüd, kui see asi on tehtud, olen saanud nii ühelt kui ka teiselt poolt vaid kiidusõnu ja komplimente. Ja tunnen, et mul tuleb õppida seda oskust - oskust võtta vastu neid häid sõnu, mida mulle öeldakse. See õppimise vajadus tuleneb sellest, et enda meelest pole ma midagi väga erilist teinud, olen toimetanud asju just nii, nagu ma neid alati toimetanud olen. Aga, häid sõnu on ikka hea kuulda ja tunda, et olen hinnatud, on ka suurepärane.
Ja ma tean vähemalt üht inimest, kes mu iga seesuguse teo puhul küsib: "Miks Sa seda teed? Mis Sa sellest saad?" Siis vastused neile küsimustele on enamasti sedalaadi, et ma teen asju seepärast, et ma saan neid teha, st mul on võimalus neid teha. Ja olla abiks ja toeks, panustada seal, kus minu panust on vaja, ja see annab väga hea tunde. Ja vähemalt ühe inimese elu olen ma sel määral oma eeskujuga mõjutanud, et ta on minu teod endale eeskujuks võtnud ja nendest inspireerituna praegu toimetab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar