Püüdes kasvada paremaks ja suuremaks inimeseks tegelen ma ikka iseendaga. Sellega, kuidas ma tegutsen ja mida ma mõtlen. Ja, kuigi ma püüan endas teatud arusaamu muuta ja anda teemasid vabaks, siis fikseerin jätkuvalt ära need hetked, mil mõtted minu peas on võitu saanud vanadest mõttemallidest.
Nende vanade mõttemallide kõigi ühine pealkiri võiks olla kas iroonia või sarkasm. Need on need mõtted, mis tekivad kogemuste pealt, selle pealt, mida olen läbi teinud ja mida näinud, selle pealt, et oskan inimesi läbi näha ja tean, kuhu mingid asjad viivad.
Eks me kõik pärine oma minevikust, meil igaühel on oma kogemused, läbi tehtud katsumused ja seiklused. Nad kõik on meisse oma jälje jätnud. Paratamatult on nad osa meist. Ja kuigi suurt edasiminekut pole vist veel toiminud, siis ma vähemalt saan aru ja tajun ära need hetked. See on vast esimene samm sellel enesearendamise teel ja võib-olla ühel hetkel saavad ka seesugused sarkastilis-iroonilised allmärkused minu peast kaduma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar