Üks asi, milles ma tugev olen, olen viimasel ajal avastanud, on lolli mängimine. See pole niivõrd pingutus kui pigem loomulik naiivne reaktsioon olukordadele ja repliikidele, millele hiljem tagasi vaadates saan aru, et olen taaskord lolli mänginud. Aga võib-olla polegi see niiväga mängimine kui ehk hoopis loll olemine? Mine võta nüüd kinni, kus see tõde on.
Samas on see lolli mängimine või loll olemine selline paras turvaline olek, nõnda ei saa keegi mu peale pahaseks saada või mind väga tõsiselt võtta, annab elule vajaliku vürtsi ja värvi juurde.
Kõige suurem oskus on ennast loomulikult lolliks teha, see on ka üks tore oskus. Seegi on mul üsna hästi käpas. Kui kellelgi on vaja sellel teemal nõu saada, siis astuge aga ligi, olen kohe valmis õpetussõnu jagama.
3 kommentaari:
otsi lolli, nii loll ma ikka ei ole! :D
Lootus lolli leida on suhteliselt kesine, kuna ise loll olen.
Aegade parim teadmine: ole loll, aga ole kaval.
Kas ilmas saab korraga olla ainult üks loll või on lollide arv piiramatu? Kas ühe inimene loll olemine võib teisegi lolliks teha või hoopis teeb ühe inimese lolli olemine teise inimese kohe targaks?
Lootus on jah lohutuseks vaid...
Ma ei tea, aga mulle tundub, et lollust on ilmas piiramatul hulgal ja siis mingitel hetkedel ta langeb inimeste peale, justkui jagunedes inimeste vahel ära. Nagu viirus - mõni põeb kohe läbi ja saab immuunsuse, teisel võivad tekkida tüsistused, mõnest läheb lihtsalt mööda :D
Postita kommentaar