kolmapäev, 5. jaanuar 2011

Ka mina läksin õnge

Nii, euro on meil siis nüüd kehtinud juba viis päeva ja täna jõudsin siis minagi selleni, et hakkasin müüjaga vaidlema, kuigi saan üldises plaanis aru sellest, millises raskes olukorras on müüjad ja et nendega vaidlemine mingit suurt kasu tuua ei saa, pigem rikume me vaid teineteise närve.

Olukord oli siis selline, et putkast ühte asja osta soovides vaatasin päris hoolikalt, milline on selle hind eurodes ning otsisin täpse raha välja. Ja siis lõi müüja asja kassaaparaadist läbi ja hind oli ühe sendi võrra suurem, kui see, mis hinnalipikul kirjas oli. Kui küsisin müüja käest selgitust, miks see nii on, siis sain vastuseks, et nad ei ole veel jõudnud hinnasilte ära vahetada. Mille peale ka mina polnud kade ütlema, et milleks te neid silte vahetate, kui kauba juures on juba silt olemas ja selle järgi olen ma juba rahagi välja otsinud. Vastuseks tuli mingisugune ebamäärane pobin.

Nii selle eurole üleminekuga siis ongi - igal hetkel saad aru, et kusagil on midagi valesti või keegi tahab jälle midagi juurde saada. Ega siis pole imestada, et bensiinimüüjad samamoodi ühesendiseid hinnalangusi suure hurraaga välja reklaamivad. 1 sent, tundub mulle, on praegusel hetkel kõikse olulisem raha. Siia juurde tuleb vast veel lisada, et mõnedes riikides ei ole 1-sendine isegi mitte kasutusel.

Joonealuse märkusena veel nii palju, et täna pärast oma mobiiltelefoni arve tasumist leidsin, et mul on ettemaks, arvake ära, kui suur? 0,04 krooni. Palju õnne mulle, ma ei kujutagi nüüd ette, kuidas ma sellise summa üldse kasutatud saan. Muuseas, arvelduste real olid 0.04 EEK ja 0.00 EUR võrdsed. Selline suurepärasus siis nüüd selle ühisrahaga.

Kommentaare ei ole: