Täna leidsin ennast mängimas ühe variandiga, mida elu mulle välja pakub. Leidsin ennast mängimas, vaagimas poolt- ja vastuargumente. Ja siis, kogu selle arutlemise tulemusena, jõudsin hoopis huvitava tõdemuseni - kui juba kõhklen, siis ei peaks ma seda tegema, milleks võimalus olemas on, kuid mille teokstegemine ei pruugi viia positiivse tulemuseni.
Nõnda ma siis leidsin ja sain aru, et ju siis ikka ei pea ma praegu tegema seda, mille tegemiseks on mul kaks head põhjust, kuid mille tegematajätmiseks üks sootuks suurem põhjus.
Küll ma ootan seda oma aega ja kohta, siis saab kõik õige ja siis pole mingit kaalumist ega vaagimist, sest soov on selgelt välja öeldud ja eks ta siis peab ka tõeks saama.
2 kommentaari:
Just-just, juba minu vanavanaisa ütles, et üheksa korda mõõda ja siis üks kord lõika - kui tunne on õige ja kahtlust ei ole. Tegelikult pole ju miskit nii lihtsat, eks ta üks õnneloos ole... või noh, ma ei tea kah.
Kui on kõhklused, siis järelikult on midagi kusagil valesti. Nii olen mina aru saanud ja mõelnud ja kuigi vahel ei ole ma lasknud ennast neist kõhklustest häirida, on pärast selgunud, et oleks pidanud.
Õnneks on see, mida ootan, paljutõotav ja igal juhul tahan ma olla seal, kuhu mind tahetakse, mitte seal, kuhu mind (arvatavasti) ei taheta.
Postita kommentaar