Üldiselt oli mul sügisel kaks plaani selleks talveks. Oli kaks plaani, mis olin enda jaoks paika pannud ja mille jaoks otsustasin kasutada seda külma ja pimedat aega, mis meil siin talvekuudel on.
Ühe plaaniga oli lihtne, juba suvel mõtlesin plaani valmis ja tegin vajalikud ettevalmistused ära. Ja nüüdseks on see plaan edukalt tõelisuseks saanud. Teise plaaniga oli aga sootuks keerulisem. Teadsin, et plaan tuleb teoks teha, aga seda, et ma selleni ka tegelikult jõuan, poleks ma arvanud. Sedasi ma siis ennast eelmisel nädalal üllatada suutsingi - niipea, kui nägin võimalust, võtsin kohe asjal sabast kinni ja nii sai siis ka teise plaani realiseerimine käima lükatud.
Täna on siis see päev, mil ma olen astunud reaalselt sammu võrra edasi selles suunas, kuhu liikuda soovin. Päris huvitav sai see asi olema ja üldse mitte nii kohutav, nagu algul arvasin või nagu mulle tundus, sest alati ei pruugi plaanid minna päris sedasi, nagu kavatsed. Nõndamoodi ka seekord - eks ikka ole nii, et inimesed tuleb ujumaõppimiseks vette visata, eks siis ole igaühe enda teha, kas ta pinnal püsib ja kuhu ta välja jõuab.
Huvitav nädalaalgus on olnud:
1. kaks päeva järjest treenerite käe all toimetada ja nende innustusel uusi võimalusi ja oskusi omandada on tegelikult ju päris põnev;
2. arvan, et ma tegin täna paar isiklikku rekordit, nii umbes viimase 20 aasta kohta (põhjus iseendaga rahul olla, kuid mitte loorberitele puhkama jäädes, vaid saades aru, mida peaks edasi tegema ja kuhu suunas areneda on vaja).
/Jätkuvalt on mul hea meel selle üle, et ma olen valmis õppima ja uusi oskusi omandama. Kui nüüd tarkused minusse ka kinnistuksid, saaksid asjad sootuks teise hoo sisse. Ootame, vaatame ja püüame meeles pidada.../
Kokkuvõte teisipäevaõhtuks: mõnusalt väsinud, aga õnnelik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar