Homsega saab siis jaanuar läbi. Ta on läinud nii kiiresti, et pole arugi saanud, kuhu ta kadus. Täna, kui taaskord päike säras ja vett tilkus räästastest, mõtlesin mina kevadele, mõtlesin sellele, et tuleb veebruar ja siis märts ja siis ongi kevad käes. Seda aega ma ootan praegu, ootan kannatamatult. Ega see aeg siis minu ootamise pärast kiiremini kätte tule, aga ma siiski ootan, sest mina tahan nii. Ja ometi lasen ennast ka praegusel päikesel kaasa viia, viia kaasa talviste seikluste maale, mis sellest, et minu mõtted näevad kõikjal juba sulanud lund ja soojust ja tärkavat loodust.
Olla siinsamas ja ometi olla ära, olla selles hetkes ja ometi olla kusagil mujal, kusagil ekslemas. Praegu on selline aeg, mil käin päris tihti ära, uitan unistuste ja unelmate vahel, mõte lihtsalt läheb teele ja mingi aja pärast saan aru, et mind pole olnud neis hetkedes kohal, mis vahepeal mööda on läinud. Ehk on see ka põhjus, miks jaanuar sellise kiirusega mööda on saanud.
Kevad tuleb, mul ju oma tavapärane kevadekuulutaja täiesti olemas - temagi annab märku, et kevad on peagi kätte jõudmas, ta on talveune ära maganud ja nüüd alustanud taas uute lehtede ajamist. Käes on ootamise aeg, et vaadata, kas sel kevadel on tal plaanis ka õitseda või piirdub ta vaid kenade roheliste lehtedega, mis praegu just mulla seest oma pead välja on pistnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar