Nüüd väljaspool tavapärast keskkonda ringi liikudes avastasin, et tänavad on minu sõbrad. Olen seda juba lapsepõlvest peale teadnud, et väljas olen ennast alati hästi tundnud, kuid iseäranis hästi tuli see välja mu viimaste reiside ajal.
Ma ei karda seda, et ma ära eksiks, ma ei karda seda, kui olen kusagilt vale nurga pealt ära pööranud, ma lasen ennast linnal ja selle meeleolul kanda. Kui vähegi aeg võimaldab, lasen linnal ise ennast juhtida ega hooli kaardist rohkem, kui vaid niipalju, et saada esmane pilt linnast silme ette.
See tuletab mulle meelde esimest korda, kui käisin Brüsselis ja kui siis meil seltskonnas oli inimene, kes oli leidnud kaardi pealt vaatamisväärsuste jalutuskäigu ning püüdis seda järgida. Mina aga samal ajal vaatasin ümberringi ja läksin sinnapoole, kus midagi põnevat silma hakkas - tulemuseks oli see, et ainult vaatamise järgi korraldatud jalutuskäik oligi enam-vähem seesama, mis oli kaardi peale maha märgitud ja tegelikult juhtis mind selleni hoopis linn ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar