Kas mäletate veel, kuidas ma veebruaris igatsesin Genfi järele? See aeg tundub justkui mägede taga olevat, aga siiski on sel aastal nii önnelikult läinud, et saatus on mind minu lemmiklinna toonud.
Enne veel kui Genfi jöudsin, lasti lennukiaknast oma 20 minutit filmi "Alpid täies hiilguses" - valged mäetipud hämarduvas taevas. Lummav vaatepilt, mida vöibki vaatama jääda. Kuna allpool oli näha pilvi, siis tekkis mul suhteliselt retooriline küsimus - kuidas vöib olla elu pealpool pilvi, mis tunne vöib olla, kui vaatad ümbrust ja Sinust allpool on vaid ühtlane pilvemass?
Ja nii see asi läkski - lennukirattad puudutasid peagi maad ja taaskord sai üks igatsus vaigistatud. Genf vöttis mind vastu reedeöhtuselt toimekana - inimesed ruttasid mitmele poole, kuid minu jaoks tähendas see vaid üht - rahulikus tempos kulgemist, siis kiiret polnud ju kuhugi.
Ega esimese päeva öhtu suurt muid toimetamisi toonudki, kui et kohalike (tööd tegevate) eestlastega natuke maas istuda, süüa ja juua ning üksteise seltskonda nautida. Kui pärast pidu eelviimase trammiga hostelisse söites ööbimiskohta kohale jöudsin, avastasin köik oma toakaaslased magamas - minu jaoks täiesti ootamatu olukord, sest varemalt olen hostelites olles ikka selliseid inimesi kohanud, kes poole ööni väljas on ja siis kuskil 2-3 ajal öösel saabuvad, aga ju siis Genfis on teistsugused kombed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar