Kui mul esimest korda räägiti sellest, et ilmselt pean Sloveeniasse minema, olin ma väga kahtleval seisukohal - kuidagi ei meeldinud mulle see idee, et vaevalt Genfist tagasijõudnuna peaksin kohe asjad pakkima ning taaskord teele asuma.
Nüüd, kui Sloveenias käidud on, pean tõdema, et ikka kipub asjadega sedasi olema, et kui miski on vastumeelne ja tehtud saab, siis võib sellest saada hoopis midagi tõeliselt vahvat.
Nädalat Sloveenias võiks kokku võtta kui naeruteraapia intensiivkursust, mis sai alguse juba Tallinna lennujaamas ning jätkus kenasti kogu Sloveenias viibimise aja, lõppedes kenasti taaskord Tallinna lennujaamas.
Ljubljanasse lennates õnnestus tuttavaks saada Ljubljana Mini-Teater'i kunstilise juhi Robert Waltl'iga, kes oli peale pikka Sloveeniast eemal viibimist viimaks pikemaks ajaks kodumaale elama asumas. Lennureis möödus kiiresti, sest vestlusteemasid leidus arvukalt - alates lastele teatritegemise rõõmust ja lõpetades sellest, kuidas kogu rahvusvaheline maailm liigub ingliskeelse suhtluse poole.
Peamiseks sihtkohaks oli Sloveenia pealinn Ljubljana - mõnusalt väike linn, millele annab erilise hõngu keset vanalinna kulgev kanal. Linnast õnnestus ülevaade saada nii seda läbi jalutades, virtuaalfilmi abil kui ka Ljubljana kindluse tornist linnale alla vaadates. Lisaks avanes veel minu hotelliaknast vaade Ljubljanat ümbritsevatele mägedele ning viimaks ka piisavalt selginenud ilma tulemusena Alpidele.
Väljaspool Ljubljanat õnnestus käia Postojna koobastes (siinkohal ei saa mainimata jätta, et koobas sloveenia keeles on "jama") - mõnus maa-alune retk, milles oli nii äratundmisrõõmu (kuna olen külastanud lähikonnas, Trieste (Itaalia) lähistel asuvat koobast) ning palju uusi avastusi. Uuteks avastusteks olid spagetid laes, efektsed kardinad ning võimas looduslik saal, kus võis lasta oma hääle lae alla möllama ja tekitatud heliderägastikku nautida.
Kui aga nüüd tagasi minna Ljubljana juurde, siis mulle meeldis see, et selles linna pole kohta suurushullustusel - märksõnaks on miniatuursus. Teiseks põnevaks asjaks on see, kuidas valesti pargitud autol jäetakse ohutuled vilkuma ja nii see auto sinna unustataksegi. Kolmandaks võis Ljubljanas kogu aeg ära tunda Tallinnat - olgu selleks äratundmisrõõmuks siis kasvõi mäe otsas asuva kindluse torn
Sloveenia üldiselt hakkas silma sellega, et iga künka otsas paistis kirik olevat või siis olid nad lihtsalt öisel ajal valgustatud erinevalt teistest mägedes asuvatest ehitistest.
Tagasilend kulges suhteliselt üle kivide ja kändude (mitte Alpide ja lageda maa) - alates sellest, et Ljubljanast ei tahetud meid lennuki peale lubada ning kui siis viimaks lubati, siis taheti meist grillrooga saada, ning lõpetades sellega, et Tallinnasse lennates oli meid "õnnistatud" ühe religioosse reisiseltskonnaga, kes otsustas, et lend möödub palju valutumalt, kui nad üle terve lennuki laulavad. Isegi minu tapvad pilgud ei suutnud neid vaikima sundida, aga ju neil siis oli nii suur lennuhirm.
Kui nüüd keegi aga küsib, et mida ma sellest nädalast mäletan, siis peamiselt jääb mulle sellest nädalast ikka meelde naer, naer ja veelkord naer, sest käisin ju ometi Alpide päikeselisel poolel.
Ja lõpetuseks viide ka piltidele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar