Olen vist ikka tõesti idealist, leian ennast mõtlemas. Kui tuleb midagi keskpärast mu teele, siis seda ma ei soovi, sest olen enda jaoks loonud unelma, mille poole püüelda ja kuidagi ei taha käest lasta. Võiks ju olla rahul ka sellega, mis on hea? Aga kui olen näinud midagi paremat? Miks ma ei võiks siis sellest unistada? Unistamast ei keela mind keegi ja see on hea, sest nii saan seada endale just selliseid sihte, nagu õigeks pean ning isegi, kui ma neid kunagi ei saavuta, võin õnnelik olla vähemalt selle üle, et ma proovisin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar