Valin numbri, endal süda kurgus kinni. Kui ta nüüd vastab, siis tunnen, et ei suuda sõnagi suust välja saada. Kuid vastust ei ole ega tule. Mis siis ikka teha, mõtlen endamisi - ehk helistab ta mulle tagasi. Kuid telefon vaikib, kangekaelselt.
No mis siis ikka, võtan kätte ja kirjutan talle. Jälle lööb süda sada ja ma tunnen samamoodi, kui temaga koos olles nihutasin piire - isegi ei saanud aru, miks ma seda teen, aga sõnad lendasid kui iseenesest mu seest välja ja ta tundus olevat šokeeritud. Eks ma siis seletasin, et ma ainult narritan teda. Loomulikult hakkas ta selle peale naerma. Sellest, et minu meeleheitliku käitumise tulemusena varises meie vahel olnud olematu sein tükkideks, sain aru siis, kui ta hiljem minuga "mängima" hakkas.
Nii, kiri on teele saadetud ja jälle teeb süda kiirusrekordeid - ärevusest, lootusest, kartusest. Kui vastust kohe ei tule, tunnen, kuidas süda tahaks üldse lakata löömast. Milleks enam, kui just tema minust välja ei tee. Ei, tegelikult pole asi üldse nii hull - olen juba leppinud sellega, et mind täielikult ignoreeritakse. Kuigi ei mõista miks - kas sain tast valesti aru, kas tõesti olid need vaid mu enda kujutlusvõime viljad?
Ja siis tuleb vastus, temalt. Süda hüppab kui meeletu, tahaks rinnust välja tungida, aga ei saa. Püüan rahulikuks jääda ega loe kohe ta vastust. Võtan endale aega, et olla valmis kõige hullemaks. Hea, et ma selleks valmistunud olen, sest seda rõõmsamalt hakkab mu süda peksma, kui saan positiivse vastuse - ei, ma pole eksinud, ta ongi täpselt selline, nagu ma aru sain.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar