Oh, kuidas tahaks veel magada, on hommikul esimene möte, aga hostelis elamine tähendab seda, et ei vöi iial teada, mis kell äratus on. Nii siis on laupäevahommikune äratus juba enne kella 6 hommikul! Aga teha pole midagi, sest und enam ei tule ja magaja teesklemine önnestub edukalt vaid kella 7ni.
Kui siis pestud-söödud, sean sammud järve äärde, mis tervitab mind hommikuselt tüünena, samuti on Genf veel hommikuselt vaikne ja uimane. Loomulikult tuleb kohe alustada Genfi vaatamisväärsuste meeldetuletamist - kuna kell on varane, siis purskkaev veel ei tööta, küll on aga omal kohal nii Mont-Blanc'i sild, lillekell, magav Lenin, male- ja kabelauad pargis ning köik muu, mis jääb Paquis' ja Patek Philippe'i kellamuuseumi vahepeale.
Muuseumisse sisse astudes tekkis veidi köhe tunne - pole harjunud, kui köik ümberringi on luksuslik ning tundsin ennast valge varesena, sest sellised väravad avanevad mu ees vaid vahel harva. Kui aga esimesest ehmatusest üle sain, önnestus nautida suurepärast ülevaadet nii kellade kui ka ehete dekoratsioonide ajaloost. Hämmastav oli see, milline täpsus ja loomingulisus peab olema ühe kella taga ja et sellist "täpisteadust" rakendati juba aastasadu tagasi.
Muuseumi kollektsioonist hakkasid köige enam silma maailma väidetavalt köige keerulisem kell (näitab lihavötete toimumisaega konkreetsel aastal), kosmoses käinud kell ja igasuguseid lugusid mängivad ning liikuvaid mehhanisme sisaldavad kellad - viimaste toimimist olekski vöinud ennast vaatama unustada. Kui nüüd aga minna Patek Philippe'i kaubamärgi juurde, mille kollektsioonile on muuseumist pühendatud kaks korrust, siis möistsin, miks on see kaubamärk just nii hinnaline, kui on - kui juba eelmistel sajanditel on sellest kellatöökojast tellinud oma kellad kuninglikud perekonnad, siis ma arvan, et rohkem pole vaja midagi selgitada.
Kui päeva esimene pool kulus muuseumi külastamisele, siis teine pool viis Annecy'sse - umbes 60 km Genfist löunas asuvasse linna. Kuna püüdsime kiirteid vältida, jäi meile tee peale 2 silda, mis körgusid kuristiku kohal - üks, mis ehitatud juba 19 sajandi keskpaigas ja teine palju kaasaegsem. Vana sild oma suurte väravate ning selgelt kandiliste vormidega tuletas meelde vanu muinasjutte.
Annecy' ise osutus parajas suuruses linnakeseks, mis asus kauni järve ääres ning mille vanalinna tänavad meenutasid Veneetsiat - vaid gondoljeerid olidki veel puudu, sest vöimalus treppi mööda vette astuda oli täiesti olemas. Lisaks sai Annecy's harjutada mäkketöusu - esmalt kohaliku kindluseni ja siis edasi juba kirikuni, mille eest avanes suurepärane vaade ümbrutsevatele mägedele ning orus rohetavale järvele. Kui vanalinna ödusaid tänavaid mööda sai ära käidud, siis hakkas hämarduma ning järve ääres aega parajaks tehes löppeski see väike külaskäik - kui pimedus meid endasse mässis tuli minule silme ette analoogia "Heliseva muusikaga" - sellised mahedad toonid olid öhus, aga pole ka imestada, kaugel Prantsusmaalt see Austria niiväga ikka on.
Tagasiteel juhtus meiega selline löbus asi, et pidime igas bensiinijaamas kinni pidama ja tankima - et ikka kindlad olla selles, et paak oleks piisavalt bensiini täis. Algul tundus küll, et see on mingi nali, aga tuli välja, et ühel meie seltskonnast oli analoogses olukorras olnud probleeme ja ta üritas neid ennetada. Teistel oli aga nalja nabani, sest autot ei oldud ju veel tangitud BP tanklas, mille märk oli auto bensiinipaagi luugi küljes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar