Kuna hommikused äratused olid nii varajased, siis tuli leida külastamiseks kohti, mis varakult lahti tehti. Kaheksanda päeva hommikut alustasin sel moel Jardin Alpine'ist. Varane hommikutund tagas selle, et kõik taimed olid alles kastepiiskadega kaetud. Vaatamata sellele, et käes oli juba novembri algus, õitsesid roosikujulise kujuga peenrasse istutatud roosipõõsad veel täies hiilguses ja isegi peagi avaneid õienuppe võis leida. Aeda sügavamale sisenedes võis leida maalilisi kiviktaimlaid väikese oja vahel. Sellest kohast aga leidsin oma uue lemmikpaiga Genfist - Jardin Alpine'is on üks puu, mille all võib ennast tunda täielikult kaitstuna, sest puu võra ulatub kaitsvalt üle pea. Selle puu all olles tundsin, kuidas rahu mu hinge tuli - milline positiivne elamus! Enne aiast lahkumist tuli veel hommikused võimlemisharjutused kiikumise näol ära teha.
Jadrin Alpine'ist naastes õnnestus mul näha, kuidas võiks uut moodi defineerida ukshoidjat - see võiks olla inimene, kes hoolitseb selle eest, et bussi uksed sulguksid. Nimelt ei tahtnud selle bussi, millega ma sõitsin, üks uks kinni minna ja siis tuli bussi üks meesterahvas, kes kõvasti vaeva nägi ja suure vaevaga suutis ukse sulgeda.
Kuna Genfi katedraali torni polnud ma veel jõudnud, tuli seal ju ka linnale pilk peale heita - ilm oli selleks hetkeks juba suurepärane ja nii õnnestus nautida vaadet kõigis suundades.
Kuna oli mu Genfis viibimise viimane tööpäev, siis pidin minema leiubüroosse uurima, kas äkki mu kott on välja ilmunud. Enne büroosse sisenemist seisis aga tee peal auto, mille rooli taga istus KOER - on ikka targad koerad Genfis, sõidavad täiesti omapead autoga.
Mont Blanc'i silla juures hotelli ees ilutses aga Buggatti Veyron, millest kõik pilti tegid ja mis seisatas liikluse sellel tänaval. Sellise eksklusiivsusega võibki lõpetada ülevaate Genfireisi eelviimasest päevast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar