Genfikülastuse neljanda päeva hommik hakkas jälle kuidagi väga varakult pihta - aga no mis teha, kui on esmaspäeva hommik ning inimesed on tegusad. Hommikused teed viisid mind ITU ja ÜRO kanti käima.
Esimene mõte oli, et peaks ÜROsse sisse astuma, aga kuna külalised enam peaväravast sisse ei saa, siis pidin minema natuke edasi, kust leidsin, otse Punase Risti maja vastast, ÜRO sissepääsu. Kuna aga ÜRO on otsustanud, et külastused nende juurde on tasulised ja ma olen nende juures juba käinud, siis leidsin, et saan ka ilma neid külastamata hakkama.
ÜRO peavärava ja külastusvärava vahele jääb üks järjekordne park, milles on jaapanlaste poolt Genfile kingitud Shinagawa kell - kuigi ma pole kunagi Jaapanis käinud, oli juba eemalt vaadateski tunda oriendi hõngu. Samas pargis asub ka Ariani - Šveitsi keraamika- ja klaasimuuseum. Muuseumi kollektsioon andis päris hea ülevaate nii aegade jooksul kasutatud materjalidest kui erinevatest töötlusviisidest. Minu peamiseks üllatuseks oli see, kui tugevad pidid inimesed ikka vanasti olemas - vaadates ainuüksi liudade ning taldrikute suurust tekkis aukartus.
Ariana's väikest puhkepausi tehes avastasin hoone teise korruse rõduservadel imelikud ogad püsti seismas - veidi isekeskis järele mõelnud, leidsin, et need on ilmselt lindude eemalhoidmiseks. Korra selliseid tõkkeid nähes, märkasin neid ka hiljem mujal linna peal.
Neljanda päeva õhtu võtsin endale "täiesti vabaks" ja sõitsin lihtsalt liinipaadiga la Rade de Geneve'il. Sellest sai kohe omaette seiklus, sest vahetasin paati, kuigi ei ole pidanud seda tegema ja nii sain ühte liini edasi-tagasi sõita lausa kolm korda järjest - teate ju küll seda ütlust, et rumal pea on jalgade nuhtlus ja just niimoodi minuga sel päeva juhtuski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar