Nüüd vist olen viimaks jõudnud Eestisse tagasi - enam ei pane mind imestama üldine ebaviisakus, juba tunnen endaski kiuslikkuse momente. Lootsin, et suudan seda aega veel veidi pikendada. Aga mis teha - asjad lähevad täpselt nii, nagu nad lähevad. Raadios mängitakse ka justkui lugusid minu jaoks (need on nostalgilised ja melanhoolsed), õhus on rõskust ja kogu aeg on külm.
Loomulikult teadsin seda, et millalgi peab see hetk saabuma, kui reaalsus endast jälle märku annab. Hea, et seda niigi kauaks jätkus ja oli võimalik laineharjal lõbusalt purjetada. Tean, et peagi saabub harjumise hetk, kuigi ma seda ei soovi, ja siis olukord justkui normaliseerub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar