Laps mis laps

Eile leidsin jälle, et ma olen ikka laps mis laps. Täiskasvanute reeglitega piiritletud maailm on minu jaoks pärssiv. Tahan olla ja rõõmu tunda, vahel hasarti sattuda ja ära unustada, mis on kohane, mis mitte. Tahan kogu hingest naerda, kui tuju tuleb. Tahan nutta, kui süda seda nõuab. Tahan elust rõõmu tunda ja unustada elu tõsise poole. Tahan mängida ja vallatleda. Ja ega see asi siis pelgalt tahtmisega piirdu - enamasti realiseerub see tahtmine ka tegude näol...