Eile leidsin jälle, et ma olen ikka laps mis laps. Täiskasvanute reeglitega piiritletud maailm on minu jaoks pärssiv. Tahan olla ja rõõmu tunda, vahel hasarti sattuda ja ära unustada, mis on kohane, mis mitte. Tahan kogu hingest naerda, kui tuju tuleb. Tahan nutta, kui süda seda nõuab. Tahan elust rõõmu tunda ja unustada elu tõsise poole. Tahan mängida ja vallatleda. Ja ega see asi siis pelgalt tahtmisega piirdu - enamasti realiseerub see tahtmine ka tegude näol...
2 kommentaari:
Sletsimees laps, meid on kaks :)
Mul on need rõõmud kuidagi harvaks jäänud, aga meeles on veel tunne, mis valdas siis, kui oligi vaid üks suur rõõm ja lust, kepseldes läbi argipäeva.
Hoia seda tunnet!
viive
Eks ma püüan, sest ega ma muudmoodi hästi oskagi :P
Postita kommentaar