Kui on mõni selline inimene, kes pidevalt on Sinu nõu ja abi vajanud ning ühel hetkel ta enam Sind ei vaja, siis peaksid ju ainult õnnelik olema. Rõõmu allikaks peaks olema see, et inimene on hakanud paremini hakkama saama. Kuid asjal on ka teine külg: kui avastad korraga, et suhted selle inimesega ongi ainult sedapidi vajadusega seotud olnud, siis kipub paratamatult tulemuseks olema see, et teievahelised suhted üha harvemaks muutuvad. Ja see on juba veidi kurb tõdemus...
Eks siin ole peidus inimese üks olulisi vajadusi: olla vajalik. On ju elumõtte kadumise peamiseks väljenduseks repliik: "Mind pole kellelegi vaja." Igaüks meist tahab elada mõtestatud elu, tahab jätta oma jälje maha, tahab olla oluliseks osaks teiste inimeste elus.
2 kommentaari:
Olla või mitte olla...
Kirjutada või mitte kirjutada...
Ega ometi minule "näpuga näidata", ei, vist mitte, miks peakski, aga järsku siiski?
Kuupäev, vat kuupäev paneb kahtlema
:D Kuupäev on täiesti laupäevane - päev, mil ammu peas mõlkunud (ja mõnest sellel päeval jätku saanud vestlusest ajendatud) mõtted viimaks sõnastatud said.
See polnud mõeldud "näpuga näitamisena" - pigem selline sisemine mõte ja tunne, mis vahel ikka inimest tabab. Võib-olla kartus, mida igaüks meist enda sees kannab, mis aga konkreetsel hetkel vajas väljendamist.
Ja tegelikult on mul tõesti hea meel, kui inimestel (iseäranis kallitel inimestel) hästi läheb :D
Postita kommentaar