Vahel on ikka kohutavalt raske ärgata. Iseäranis raske on see juhul, kui unenägu on pooleli jäänud. Ja veel raskem on olukord, kui unenägu on veel põnev ka olnud. Tänane hommik tervitas mind just seesuguse põneva unenäoga, mida mul ei õnnestunudki lõpuni vaadata.
Pooleli jäi see asi just sellel hetkel, kui muusikud olid oma etendusega ühele poole saanud - jah, just, nad tegelesid teatri tegemisega, mitte musitseerimisega, nagu arvata võiks. Muusika pidi pärastpoole tulema. Ega ma suurt rohkem mäletagi, aga kurb oli mu meel, kui mind une rüpest välja kisti ja just-just tekkima hakkavate positiivsete emotsioonide kasv katkestati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar