kolmapäev, 23. september 2009

Ruumi fantaasiale

Heliplaadid on sellised asjad, mille puhul peaks olema suhteliselt kindel, mis nende peale talletatud on. Ja täpselt sama kindel peaks olema, mis pole osa salvestisest. Ehk märkate, et kasutan siin kõhklevat-kahtlevat kõneviisi (prantsuse keeles on üks selline kõneviis, mille täpne nimetus on mul praeguseks juba meelest läinud, aga ise olen ta ristinud kõhklevaks-kahtlevaks kõneviisiks - eesti keeles sellist kõneviisi pole, on tingiv kõneviis).

Aga millisel muul moel saaksingi ennast väljendada, kui üks inimene leiab salvestuse lõpust puude saagimise helid, kui keegi teine neid sealt ilmselt kunagi kuulda ei saa. Või siis, kui üks teine inimene leiab Jaan Tätte "Tulemise" plaadil räppimas ning küsib seepeale, et kas see ongi Jaan Tätte uus esinemisstiil. Keegi teine pole sellisest asjast aga midagi kuulnud.

Nõnda annavadki väliskeskkonna mõjud piisavalt ruumi fantaasiale - saada ühest fikseeritud helidekogumist midagi hoopis isesugust. Või ongi ehk tegemist selliste interaktiivsete helikandjatega, et nad erinevatele inimestele erinevaid lisaefekte pakuvad? Kui see tõesti nõnda on, siis tahaks nõuda: "Kus minu eriefektid on?"

4 kommentaari:

viive ütles ...

:D
aga mis sai tiivaplaginast???
;)

J ütles ...

See on ju plaadi peal olemas või ei ole ja mulle esitatakse seda igakordsel kuulamisel? :P

viive ütles ...

ahjaa, see lugu oli sedapidi :D
merkuur käib praegu valepidi, sellest ka sellised eksimused ;)

J ütles ...

Ja-jah, ma olen ka sellest aru saanud - inimesed käituvad ka veidi äraspidiselt.