Väga kummaline on olukord, kui oled millestki suhteliselt pikka aega eemal olnud ja siis selle asjaga jälle kokku puutud. Ei tea küll, mis teed mu mõtted käivad, aga leidsin ennast arutlemas, et elu on vahel nagu seebiooper. Milline on siis üks tavaline seebiooper? Eks ikka seesugune, millest võid päris mitmed osad vahelt vaatamata jätta ja vahepeal pole suurt midagi muutunud. Just seepärast tekkiski analoogia - kui aeg on mööda läinud, aga tegelased on samad ja nendevahelised suhted pole suurt muutunud, siis võib selle ju vabalt (või siis meelevaldselt) seebiooperiks liigitada. Mõnes mõttes on see ju hea - kui kõik on muutumatu ja turvaline. Kui aga samal ajal oled ise käinud teisi radu ja näinud ka ümberkaudseid inimesi iseäralikke teid pidi liikumas, siis kipud paratamatult mingisugust arengut otsima.
Järgmises osas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar