Kui osa minust endast

Juba kevadel, kui nägin, mida torm on teinud Käsmu lahe kaldal, tundsin ennast täiesti šokeerituna. Need iidsed puud on seal ju alati olnud, nii kaua, kui mina mäletan (ja võrreldes nende vanusega on seda tegelikult ikka väga vähe). Ja kuidas siis korraga on nii, et varem nõnda tihedasse ja vaid vähesel määral valgust läbi laskvasse metsa on tekkinud suur lagendik. Kuid eks inimene harjub nii mõnegi asjaga - nõnda olin minagi nüüdseks sel suvel juba mitmeid kordi Käsmus käinuna leppinud selle "valgusauguga vale koha peal". Nüüd, uidates Käsmu poolsaarel pikemalt ringi, avastasin, et samasuguseid auke on seal veelgi. Iga sellist lagendikku märgates tundsin, kuidas valu mu südamest läbi käis - justkui oleks murdunud midagi minu enda sees. See oli ikka päris valus retk, kuigi saan aru, et see oli vaid "sanitaarraie", mille üks tugev tuul on korda saatnud.