pühapäev, 20. september 2009

Igatsemine

Igatsemine on meie sees ikka olemas. Igatsus on see, mis paneb nii mõnedki rattad liikuma. Jah, on minulegi olnud ammendamatuks inspiratsiooniallikaks igatsus. Olgu siis mõne koha või mõne inimese järele. Vahel on igatsus magus-valus. Vahel on igatsus südant näriv. Vahel on igatsus siirupiselt kleepuv. Vahel aga rikub igatsus ära mõne asja - mida oled kaua igatsenud ja selle ajaga jõudnud igatsetavast juba ideaali ideaalpildi luua ning kui siis saad seda, millest igatsenud oled, siis osutub see hoopis millekski muuks, kui see, mida oma vaimusilmas loonud olid. Vahel aga igatsed, sest tead, et igatsetav on hea, ja kui siis saad seda, mida igatsenud oled, avastad, et igatsetu on hoopis enamat, kui ette kujutada oskasid.

2 kommentaari:

viive ütles ...

igatsus, igavus on sinu nimi
mulle tundub, et kõik, kes on pilvedesse pilgu heitnud, on kogenud igatsuse magusat valu ning osavad võtta aega, et näha ja unistada. Igatsemine ja unistamine on nii lähedased mõisted, et teinekord võivad sassigi minna, aga järele mõeldes - kui suur on erinevus, hämmastav. Pole päris niimoodi varem mõelnudki, ikka ühte patta need mõisted suranud.

J ütles ...

Mulle tundub, et igatsemine on tunduvalt reaalsem, vahetum kui unistamine. Samas aga võib igatsus unistamist esile kutsuda - kui on, mida igatseda, siis tekib ka unistus, kuidas asjalood minna võiksid.

Praegu hakkasin mõtlema, et igatsus on midagi meeleheitlikku, midagi kangekaelset - igatsed seda, mida tingimata saada ei pruugi, kuid igatsed, sest tead, et süda tahab nõnda.