Kuna suhteliselt tihti satun sööma pubidesse, siis ikka jääb kõrva, millist muusikat nendes asutustes mängitakse. Sööd ja suhtled, kuid kuidagi ei pääse mööda sellest, mis parajasti on heaks arvatud külastajate kõrvus kõlada lasta. Nii leiadki ennast ikka päris tihti mõtlemas sellest, kuidas Sa oma turvalises keskkonnas liikudes ei tea, millist muusikat toodetakse.
Oma turvalises keskkonnas, kus enamasti ise valid aja ja koha, millal muusikal ennast paitada lased, ei tule Sa selle pealegi, et kõigist neist lugudest, mida Sa oled harjunud kuulama ja mõnda isegi armastama oled hakanud, on võimalik teha selliseid asju, mis kõrvadele haiget teevad. Ei, põhjuseks pole siinkohal mitte niivõrd kehv kvaliteet (nagu arvata võiks), kuivõrd see täiesti arusaamatu entusiasm, millega tehakse kõiki juba olemasolevaid lugusid ümber.
Selles suhtes olen täiesti kindlalt seda meelt, et looga peab igal esitajal tekkima isiklik suhe ja kui seda lihtsalt anonüümselt ette kanda, ilma pikemalt teemasse süvenemata, on tulemus enamasti täiesti kohutav. Nii näiteks ei suutnud ma kuidagi taluda, kui Goo Goo Dolls'i "Iris" sai uue elu Ronan Keating'u, kes mulle täiesti meeldib, hääle läbi, sest selle esituse tulemusena kadus ära kogu see jõud, mille Goo Goo Dolls sinna sisse pannud on. Samuti sain täieliku šoki, kui kuulsin oma üht lemmiklauljat Ivo Linna't esitamas ühte Smilers'i laulu. Et jäägu ikka igaüks selle juurde, mis on "tema oma" ja millega ta hästi hakkama saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar