Sattusin laupäeval näitusele pealkirjaga "Eestimaa värvid". Väljapanek oli tehtud laste poolt rebitud värvilistest paberitest ja nendele kirjutatud mõtetest Eesti kohta. Lugesin laste mõtteid ja pisar tuli silma - ühest küljest oli nii armas tõdeda, et lapsed näevad nii palju head ja ilusat, teisest küljest aga olid ka paar sellist kirjatükki, mis väljendasid Eestimaa valu ja kurb oli meel, et need ei ole ka laste maailmast väljaspool. Seisin ja silmitsesin neid tekste ning mõtlesin: "Loodetavasti ei unusta need lapsed suuremaks saades seda, mida nad on meie kodumaal tähtsaks pidanud - metsad ja põllud, sinine taevas, roheline rohi, lumi oma valge värviga, päikesepaiste, puhtad mõtted ja kõige selle ilusa säilitamine."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar