Arvestades nädalavahetuse suurepärast ilma, kiskus mind mere poole. Loomulikult tuli päikesepaistet ära kasutada ning võimalus nautida valguse ja vee koosmängu oligi loodud. Esmalt hakkas silma see, et valge jäämütsiga kaetud kivid tekitasid eksiarvamuse, justkui oleksid mereranda uued majad ehitatud ja selline arvamine ehmatas ära. Õnneks sai lähemal silmistemisel selgeks, et need on vaid kivid.Kuna meri on praegu jäävaba, võis arvata, et mingit erilist jääatraktsiooni vaadata ei õnnestu. Siiski aga pakkus omamoodi silmailu osaliselt jäätunud roostik, mis päikesevalguse käes mõnusaid valguse ja varju efekte esile tõi.
Huvitav oli ka see, et Tallinna külje all on teadagi erinevaid lahesoppe - iga poolsaare taga üks järjekordne - ja nende erinevus tuli välja, kui üksteise järel paari näha - üks sinise veega, teine rohelisega.
Kivirannas aga avastasin enda jaoks uue heli - kas olete kunagi märganud, kuidas kivid klobisevad, kui järjekordne laine merele taandub. Pole siis ime, et kogu selle müha ja mürina sees avastasin ennast silmi sulgedes kuskil soojal rannal ookeani serval seisvat - nii reaalne tundus see kõik, et isegi külm ilm ei suutnud illusiooni lõhkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar