Viimastel päevadel on mind tabanud loomepalavik - kuigi telefonimärkmikku kasutan oma mõtete kirjapanemiseks pidevalt (operatiivne ja kättesaadav vahend tekkinud mõttekujundite kirjapanekuks), ei suuda ennast kuidagi eemal hoida sülearvutist, et anda kirjapandule ka vorm. Vormi andmiseks nimetan protsessi, mille käigus igale sõnale leitakse koht tema jaoks sobival real ja sobivas rütmis. Ahjaa, vahemärkusena olgu mainitud, et loomepalavik on jätkuvalt seotud kirjutamisega. Loomepalavik on suisa nii kipitav, et sülearvuti, mida ma polnud juba peaaegu aasta kasutanud - viimati siis vaid oma eelnevaid mõtted-tundeid üles tähendades - on nüüd saanud igaõhtuseks kaaslaseks. Ikka jooksevad näpud üle klaviatuuri, ikka salvestuvad uued sõnad. Aga see tunne on hea - lasta sõnade vool endast läbi ja seejärel vaadata, mis sellest kõigest siis välja tuli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar