Üle mitmete aastate juhtus siis sedasi, et sattusin tennisevõistlusi vaatama. Vaadatavaks võistluseks sattus olema Föderatsiooni karikas, kus oli kohal Eesti naiste tennise esinelik. Kohal käisin vaid poolfinaali päeval, ehk päeval, mis otsustas Eesti edasipääsemise I liigasse. Eesti võitis kindlalt 3:0 ja seda ilmselt mitte väga suure üllatusena.
Kuigi kindlalt võitsid oma mängud nii Maret Ani kui ka Kaia Kanepi, jäi mõnel hetkel nendes mängus silma ebakindlus. Kuna tasemevahe Lõuna-Aafrika esindajatega oli mängu pealt näha, olid üksikmängud suhteliselt igavad ja ühekülgsed - punktid lõppesid sageli kiiresti ja lihtsate vigadega.
Kui vajalik eduseis juba kätte võidetud oli, läksid Eesti eest paarismängu mängima Margit Rüütel ja Anett Schutting. Mulle meeldis see mäng kõige rohkem - ei tea, kas on see paarismängu eripära või oli lihtsalt vastaste tase võrdsem, igal juhul jagus sellesse mängu palju hasartseid kaasaelamishetki ja ilusaid punkte. Kuigi mängu algus oli ehmatav (Eesti neiud jäid kohe kaotusseisu), kaldus võit siiski viimaks Eesti poolele. Positiivselt üllatas Anett Schutting, kelle riskantsed löögid sageli augu vastaste vahel üles leidsid.
Päeva kokkuvõtteks võiks öelda, et päris vahva oli vahelduseks ka spordivõistlusi vaadata ja nagu tavaliselt sellel puhul ikka, tekkis tribüünil olles soov reketi järele haarata ning ise ka palli taga ajada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar