Kuidas tunneksid ennast, kui laval esinev laulja unustab ennast keset lugu Sulle otsa vaatama? Kui isegi refleksid ei suuda teda sundida pilku pöörama ning nii "magab" ta sujuvalt maha hetke, kui vahepeal peatamatult kulgenud lugu juba karjuvalt temapoolset panust nõuab?
See oli küsimusi tekitav pilk - mis siis nüüd on, mis siis nüüd juhtunud on? Teisalt on tunne piinlik - kuidas on võimalik, et sellise lavakogemusega inimesel juhtub midagi seesugust (ma saan aru, kui sõnad lähevad sassi, kuid sellist tardumust näen esmakordselt)? Mõtlen, et ehk ei peaks ennast enam näitama, kui sellel kuuvarjutuse sarnasel ilmumisel sellised tagajärjed on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar