See on film, mis sobib tänapäeva Eesti elu väga hästi kirjeldama. Filmi peategelaseks on mees, kes osaleb televisioonimängus ja võidab seal peaauhinna - kõik oleks justkui muinasjutt, kuid siit hakkab lugu hargnema.
Probleem seisneb selles, et peaauhind ei ole rahaline, vaid summa ulatuses saab võitja valida asju - alates lennukist-majadest-autodest ja lõpetades tavaliste riietusesemetega. Kuid "rikkusel" on oma hind - kõigi nende asjadega kaasnevad kulutused, mille katmiseks mehel raha ei ole. Selleks, et kulud saaksid kaetud, peab ta võtma laenu. Samas aga leiab maksuamet, et kuna mehe vara on suurenenud, siis tuleb makse maksta - küll tulumaksu, küll luksusesemete maksu.
Nii leiabki mees oma suures õnnes ennast hoopis õnnetuna - justkui oleksid kõik asjad olemas ja nende soetamiseks poleks justkui midagi välja käidud, kuid ometi on "varandus" toonud üüratud väljaminekud.
Loole lisab vürtsi veel mehe, kui majandusajaloo õppejõu, dialoogid majandusteadlasega, keda ta satub kuulama ühel loengul. Lihtsalt ja näitlikult tehakse selgeks see, et laenusüsteem on tegelikult petukaup ja et tegelikult on majanduses alati kusagil midagi puudu. Võetakse lihtne näide sellest, kuidas 10 inimesele laenatakse 10 münti, intressiga 10 % aastas ja kui siis laenu tagasimaksmise aeg kätte jõuab, siis tuleb välja, et kusagilt peab tulema 1 lisamünt. Kui aga ei õnnestu 1 lisamünti aasta lõpul ära maksta, siis jääb meile juba kätte 9 münti, 1 lisamündi oleme juba ära andnud ja jälle on meil ühte lisamünti vaja.
Viimaks võtab mees, kes leiab ennast täielikust majanduslikust katastroofist, kasutusele ekstreemsed vahendid - nõuab panga käest välja oma saadud laenu, tühjendab vahendaja korteri, rüüstab televisioonistuudio ning viimaks paneb ennast kirja ümbermaailmareisile, mille ta samuti võitnud on. Süütab põlema ühe oma majadest, mille ta on võiduks saanud, kuid mida pole õnnestunud kasutada, sest see on muinsuskaitse all ja seetõttu ei lubata sealt peaaegu midagi teha.
Kuid siis lõpeb mehe õnn - ta unustab pangast saadud laenuraha majja ning sureb varisenud müüride all. Kuid siiski ehk on ta sellel hetkel õnnelikum, kui viimase aja jooksul - lõpeb meeletu võidujooks aja ja raha peale.
Kiita võiks selle filmi juures osavalt kasutatud stoppkaadreid ning naljakaid pilke-poose, mis kogu kurbmängu veidi kibedat naeru sisse toovad.
"Armastuse hambad"
Lugu algab ja lõpeb hambaarstitoolist. Tagasivaade ühe naise 10 aasta armastusele. Sellesse aega mahtuvad armulood on erinevad ja annavad suhteliselt hea ülevaate ühe neiu naiseks kujunemisest.
Esimeseks armulooks on kooliaegne armastus, mis lõpeb õnnetult. Naine on kooli ajal olnud kambajuht, kelle järgi kõik oma samme seadsid. Ühel järjekordsel "jõukatsumisel" astub aga üks noormees üle naise poolt lubatud piiri - ei käitu reeglitele vastavalt, ei ignoreeri mittesobivat inimest. Loomulikult järgneb sellele konflikt, mis lõpeb sellega, et naise selga lendab telliskivi ja noormees viskab endale telliskivi jala peale ning jääb lonkama. Siiski tekib kahe vastaspoole vahel sümpaatia - tegemist on küll Hiina filmiga, kuid siiski tundub toimivat ühe teise rahvuse ütles: "Peksab, järelikult armastab!" Kuid armastusele tuleb kiire lõpp - noormees upub oma vigase jala tõttu jõkke.
Järgmisena lugu on juba veidi hilisemast ajast, kui naine töötab haiglas arstina. Seal tekib tal armulugu ühe meespatsiendiga. Suhe toimib mehe abielule vaatamata ning suundub oma lõpu poole hetkel, mil armastuse viljana eostatud lapsele üheskoos abort tehakse. Kuigi asja püütakse saladuskatte all hoida, saavad võimud sellest teada ning armastajad lahutatakse vahemaaga.
Kolmandaks looks on ratsionaalsetel alustel toimiv abielu. Sõlmitud lihtsalt seetõttu, et nii on kombeks. Täielik visiitabielu - aasta jooksul kohtutakse vaid 2-3 päevaks, et siis nautida pereelu rõõme. Naine on selle olukorraga väga hästi kohanenud ning kui tema abikaasa ühel hetkel ütleb, et nüüd tuleb ta alaliselt koju elama, ei sobi see naisele millegipärast. Ja tundub, et selles abielus pole jõutudki lähedaseks saada ning abielu laguneb. Mehe viimaseks sooviks on anda oma naisele hammas, mis naisele tema juures on meeldinud ning mees tõmbabki endal ise hamba välja - selleks, et valu oleks ka reaalselt tuntav.
Justkui irooniana kohtab naine meest, kellega tal oli suhe haiglas töötades. Nad kohtuvad, räägivad ning lahkuvad juba võõrastena.
Nii jõutaksegi tagasi hambaarstitooli ja tänapäeva, kus siis naine palub endalt hamba ilma tuimestuseta välja tõmmata, et temaga saaks tunda vaimset valu füüsilisena.
"Planeet"
See dokumentaalfilm pani ikka väga tõsiselt mõtlema. Liiga selged oli need numbrid, millega vaataja ette tuldi - nt et praeguse tarbimise juures oleks vaja 5 maakera, et loodus saaks hakkama kõige sellega, mida me toodame. Samas aga tekkis selline kahevahel olemise tunne. Ühelt poolt justkui tahaks anda oma panuse sellesse, et ka tulevad põlved saaksid siin planeedil elada, kuid teiselt poolt jäi filmi peasõnumiks ikkagi see, et Maa näol on tegemist ühtse süsteemiga, mida mõjutavad kõik. See aga tähendab, et oma panus tuleb anda meil kõigil, mitte keegi ei saa hoolimatult ringi käia meid ümbritseva keskkonnaga, sest see mõjutab meid kõiki, mitte keegi ei jää puutumata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar