Nüüd kui filmiralli läbi on, võin rahulolevalt tagasi vaadata sellele 1,5 nädalale. Seekordse filmivalikuga jäin väga rahule - kui ikka 18 äravaadatud filmist on 17 väga head, siis on ju valik imetlusväärne. Kuigi algul ostsin piletid 20 filmile, siis tekkis kusagil peale 12 filmi küllastus - tundsin, et enam ei jaksa, tahaks magada ka. Nii loobusingi kahest filmist, millest siis ühte mind siiski sunniti vaatama.
Kui filmivalik oli suurepärane ja PÖFFi korralduse üle ka nuriseda ei saa, siis küsimusi tekitasid kinokülastajad. Esimene asi, mis silma hakkas, oli see, et seansi alguse nihutasid edasi just külastajad - enamus neist arvas ilmselt, et ka festivalifilmide ees on reklaamid - igal juhul ei suudetud kunagi saali täpselt seansi alguseks kohale jõuda. Teine asi, millega kinokülastajad "silma paistsid", oli see, et filmi ajal oli vaja toimuvat kaaslasega arutada. Enamus filme, mida vaatasin, vajasid jälgimist, kaasamõtlemist ja süvenemist - püüa siis seda teha, kui kõrval kaks inimest omavahel sosistavad.
Positiivse poole peale võib veel kanda selle, et nagu ikka oli kohal ka filmidega seotud inimesi, kes filmidesse sisse lasid piiluda. See sisepilk andis filmidele veel omajagu juurde ja tegelikult oli näha, mida mõtlevad inimesed, kes selliseid filme teevad, millised on nende eesmärgid ja kuidas nad tegelikult on vaid inimesed meie seast.
Muidugi oli kõigele boonuseks see, et näpuvea tõttu sain osaleda PÖFFi lõputseremoonial - tuli välja, et kogemata olid sellele üritusele müüdud mõned piletid. Tseremoonia oli lõbus ja meeleolukas, samas andis veelkord tunnistust sellest, et inimesed, kes filme teevad, hoolivad väga sellest, mida nad teevad ning nende eesmärgiks on südamest tulev mõte filmi sisse köita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar