Teate ju seda anekdooti, mis räägib optimistist ja pessimistist? Seda, milles pessimist arvab, et enam hullemaks minna ei saa ja optimist kinnitab, et saab ikka küll. Mulle tuli see meelde siis, kui olin just asumas ennast lennuki peale registreerima, et Tallinnasse tagasi lennata ja lennujaamas astus vaatevälja inimene, kelle nägemine mu meele alati "heaks" teeb. Mõtlesin, et isegi on jama selle pealinnas käimisega ja juba oli meel kerge, et selleks korraks siis asi enam-vähem ühel pool ja siis juhtus sedasi.
Et siis ikka optimistlikult tulevikku - et alati saab veel hullemaks minna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar