Film, mis jättis väga positiivse mulje. Kuigi räägitavad lood olid enamasti kurvad ning kasutatud olustik peaaegu masendav - pruunikad toonid, minimalism kõikjal - jättis film siiski helge tunde südamesse. Minu jaoks oli filmi sõnumiks see, et elu on kurb, kuid kurbus võib olla ka väga naljakas. Teiseks sõnumiks oli see, et meie kõigi teod on kantud meie emotsioonidest ning läbi nende mõjutame me ka teisi inimesi.
Parimaks osaks filmist oli aga muusika - reipad helid, mille saatel siis mõne tegelane justkui juhuslikult laulma hakkas, mõjusid värskendavalt ning kaasakiskuvalt.
Iseäranis huvitav oli see, et oli leitud väga nutikaid lahendusi - nt nii sõitis värske abielupaari maja rongina hommikuhämarusest päeva, kohtusaalis toodi kohtunikele õlut, kohtuotsus kuulutati välja oksjoni korras, hukkamist vaatavad inimesed sõid plaksumaisi. Need elemendid olid inimeste unenägudes toimunu kirjeldamiseks. Samas aga oli film ise justkui unenägu, sest poleks osanud arvata, et sellised inimesed tegelikult olemas on.
"Külmutatud"
Võiks ju arvata, et Himalaya mägedes on elu rahulik ja idülliline. Ilmastikutingimused on karmid ning selles keskkonnas on raske hakkama saada. Selle pärast pole see koht arvatavasti ka tsivilisatsiooni keskmes.
Kuid isegi siia, maailma katusele, tungib ümbritsev maailm sisse. Film räägibki sellest, kuidas ühes üksildases majas elab isa oma kahe lapsega. Pingutades saavad nad oma eluga hakkama - isa teeb rasket tööd ning püüab perele elatist teenida aprikoosimoosi keetmisega. Samas on ta teinud investeeringu tulevikku ning ostnud endale masina, mis lihtsustaks tema tööd. Kuid masin on kehvavõitu ning oodatud kasu ta ei too. Masin on aga ostetud võlgu ja võlg vajab tasumist.
Nagu sellest veel vähe oleks, seavad maja naabruses ennast sisse sõjaväelased, kes justkui peaks kaitsma kohalikke elanike vaenlaste eest. Sõjaväelased on aga nii agressiivsed, et nende poolt tekitatav müra ning plinkivad valgusvihud lõhuvad kõrgmäestiku vaikse elu.
Kui on taaskord saagi aeg, läheb isa linna, et toodetud moos maha müüa, kuid ta on hiljaks jäänud ning võlausaldajad muutuvad juba väga nõudlikuks. Kummaline oli siinkohal näha, et ka sellistes piirkondades on olemas tegelased, kes elavad teiste inimeste ebaõnne najal.
Nii see lugu siis kulgeb - isa püüdes meeleheitlikult võlgade küüsist välja pääseda, lapsed elamas oma lapseelu, sõjaväelased aina enam nende igapäevaellu sisse tungimas. Viimaks sureb isa ülekoormuse tagajärjel ning nii jäävad lapsed omaette.
Film lõpeb sellega, et vanem laps on ennast uutesse oludesse mugandanud - töötab sõjaväeosas , tundub rahul olevat ning siinkohal muutub siiani must-valge film värviliseks väljendades ühe noore inimese pääsemist mingitest sisemistest kammitsatest. Teine laps aga olevat juba sündides surnud ja seega on filmi algul sisse toodud vaid unistus vennast, kuigi tegelikult on seda kajastatud läbi õekuju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar