Selle aasta jõulud on nüüd metsiku kiirusega minevikku kadunud. Kuigi arvatavasti mitte keegi eriti pühademeeleolu all ei kannatanud, võib möödunud tähtpäevi küll väga edukateks nimetada. Vähemalt olen mina seda meelt. Mis on siis need hindamiskriteeriumid? Hindan pühade kordaminekut selle järgi, kui palju armsaid inimesi sai pühade ajal kohatud ja kui paljudega mõnusalt aega veedetud. Selles suhtes läks ikka suurepäraselt - siiani on nägemata vaid paar-kolm inimest, kuid eelduslikult peaksid poole jaanuari peale ka nemad ära nähtud saama.
Kuigi lumi jäi sel korral taevasse, õnnestus minulgi ära näha mingit lumesarnast ollust taevast alla sadamas. Samas üllatasid positiivselt pühade-eelsed päevad oma päikesepaistelisusega - arvestades, et tegemist oli pööripäevaga, mõjus selline "valgustatus" väga positiivselt!
Kui nüüd aga rääkida sellest, kus käidud sai ja mis tehtud sai, siis lühikokkuvõte oleks järgmine:
- inimesed, keda kohtasin, olid täielikult jõulumeeleolus - kõik olid lahked ja sõbralikud, kusagil ei põrganud ma kokku ühegi tusase või kurja inimesega;
- pühade algul avastasin, et lill, mis mulle suvel kingiti ja millele vähe elulootust anti, on hakanud võsu ajama (paar päeva hiljem selgus, et võsusid on suisa kaks tükki);
- avastasin, milleks on hea, kui puud on raagus - siis on näha, kuidas on oksad kasvanud ning millisel hetkel on teostatud võrakujundust (olgu siis looduslikult või inimeste poolt);
- ühel sügise esimesel päeval nägin kord lilli õitsemas, nüüd siis õnnestus mul ka talve esimesel päeval näha lillede õitsemist;
- külastasin piparkooginäitust "Piparkoogimaania";
- jõulujumalateenistust sai kuulamas käidud Ilumäel ja arvestades minu kogemusi jumalakodadega sai ainult positiivselt suhtutud sellesse, et üritus toimus õues;
- Neeruti mägedes sai veidi rändamas käidud ja Kalevipojalegi silm peale heidetud;
- sain mitmel korral tunda telepaatia võlu - kui parajasti mõtlesin, et helistaks kellelegi, siis helistas see inimene hoopis mulle;
- kultuurse aasta lõpuks käisin veel korra KuMus - kunsti seestpoolt katsumas "Quobo. Kunst Berliinis 1989-1999" väljapanekul (unelmate puhkuse telgis aega viitmas, muusikat miksimas, isefokuseerivast kaamerast pilti välja lugeda püüdes), selgeid ja sirgeid koodimänge jälgimas "Leonhard Lapin. Koodid" väljapanekul, veidi imestamas kunsti mõiste üle ning taaskord avastamas, et näitusi reklaamitakse eksitavate plakatitega, kui tutvusin lähemalt "Joan Miró maastikega".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar