Saate ju aru, miks ma selle filmi valisin - märksõnaks on Dogma ja selle põhimõtte järgi tehtud filmid. Eks omajagu oligi selles filmis dogmalikkust. Kuigi ootasin mängufilmi, jättis film ise hoopis dokumentaalfilmi mulje. Mida muud arvata loost, kus kõik tegelased esinevad oma nime all ning kaadrid filmitud üksteise järel ühele lindile.
Filmi sisust siis niipalju, et on üks filmivaldkonnaga seotud sõpruskond, kes nähes Lars von Trier'i "Idioote" otsustab, et võiks teha Balkani esimese Dogma filmi. Et mille poolest on nemad halvemad, kui mingi Taani režissöör, kes maailmakuulsuse saavutanud on.
Kõik vahendid filmi loomiseks on neil olemas - on olemas tehnika, on olemas vajalikud inimesed, isegi on olemas hollandlasest abiline. Ega siis polegi muud, kui hakata aga "üles tähendama" oma seiklusi leidmaks Balkani esimese Dogma filmi jaoks finantseerimist.
Filmilindile jäävad nii omavahelised vaidlused kui rahaküsimised erinevatest allikatest. Osaliste mõtted rahvuste tasandil, sõprusest, suhetest, kodumaast. Kõigest sellest, millest inimesed ikka räägivad. Peamiselt aga sellest, et tõde on valus - me ei taha seda kuulda, me ei taha seda näha, sest see teeb haiget. Kuid sellele vaatamata saabuvad hetked, mil meil pole tõe eest võimalik kuhugi pageda.
"Vana peer"
Lugu ühest vanast mehest, kes on elul risti jalus. Ta elab oma tütre peres ning tunneb ennast kogu aeg jalus olevat. Ainus, kes temast vähegi hoolib, on tütretütar. Mees on veel täies elujõus ning naudib kõike elu poolt pakutavat - käib kohalikus baaris õlut joomas, piljardit mängimas, ka ei puudu armuseiklused.
Üks järjekordne kõrtsikülastus lõpeb aga sellega, et mees suudab oma tütre välja vihastada ning nii peab ta omaette elama asuma. Tingimuseks, et teda vanadekodusse ei pandaks, on see, et ta suudab enda eest hoolt kanda.
Mingi aja peab mees täiesti kenasti vastu, kuid siis ühel õhtul kõrtsist naastes tahab ta endale friikartuleid teha ning unustab fritüüri sisse, mistõttu köök põlema läheb. Selle tulemuseks on, et tütar viib isa vanadekoduga tutvuma. Mees masendub nähtust, sest ta tunned, et tema koht ei ole selles kohas - emotsioonivaesed näod, liikumatud inimesed. Vanadekodus näeb mees ka oma naabrinaist, kes üht meest ratastooliga sõidutab (hiljem selgub, et tegemist on naabrinaise abikaasaga). Tütrele vanadekodu meeldib ning ta püüab isa veenda sinna elama asuma, kuid isa vastab selle peale klassikalise lause - kui siin nii hea elada on, eks siis asu siia ise elama.
Järgmisena satub mees poes kokku oma naabrinaisega ning nad satuvad rääkima vanadekodust ja siis arvab naine, et aitab mehel saada uueks inimeseks - õpetades teda enda eest hoolt kandma, pesu pesema, tube koristama. Selle õpirännaku käigus saavad nad lähedasteks sõpradeks ning mees ei peagi vanadekodusse minema.
Kogu protsessi ajal aga saavad vihaseks nii mehe tütar kui ka armuke, kes mõlemad arvavad, et naabrinaine on ainult raha peal väljas. Nii püüavad nad kõigi vahenditega meest naise küünte vahelt "vabastada". Kuid nende katsed on määratud luhtuma - mees avastabki, et ta on võimeline kõike ise tegema.
Lisaks kõigile muule kirjutab mees pidevalt arvamusi ajaleheartiklite kohta. Üks tema arvamustest, mis on tingitud üle 85-aastastele meditsiiniteenuste osutamise lõpetamisest kirjutavast artiklist, avaldatakse ning ta pääseb ka teleuudistesse oma sõna sekka ütlema, tundes ennast omaealiste inimeste eestkõnelejana.
Peagi leiab mees endas nii palju jõudu, et müüb oma maja maha ning annab osa raha tütrele karavanauto ostmiseks. Ise aga võtab kätte ning lendab oma tütretütrele Pariisi külla, veel otsustamata, kas minna ümbermaailmareisile.
Loo moraal - kunagi pole liiga hilja oma elu muuta. Teisest küljest aga see, et vanad inimesed tahavad ka elada, neid ei saa lihtsalt niisama üle parda visata ega nendest mitte hoolida, kui nad enam oma panust ühiskonnale ei anna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar