Muidugi tuleb ellu positiivselt suhtuda, kuid vahel on sedasi, et vaatamata välispidisele positiivsusele on inimesed seest ikkagi katki. Nad varjavad kogu oma valu enda sisse ning jätavad mulje, justkui oleks kõik korras.
Lugu inimestest, kelle elu möödub kammitsais, olgu nendeks siis ratastoolis või iseendas peas välja mõeldud takistused leidmaks taaskord üles elurõõmu. Nad käivad koos grupis, mida juhib sotsiaaltöötaja, kes püüab nende emotsioone kontrolli all hoida ning rõhuda positiivsusele, tulevikku vaatamisele, lahendustele.
Kuna leitakse veel üks inimene, kes võiks grupiga liituda, siis minnakse tema juurde koju esimesele kohtumisele. Mees ei taha aga grupist ega sellega liitumisest mitte midagi teada. Algul püüab ta eemale hoida, kuid vaatamata sellele tullakse tema juurde ja sunnitakse teda kaasa lööma.
Mees ei anna järele, vaid näiliselt järele andes otsib hoopiski võimalust omapoolseks vastulöögi andmiseks. Nii lööb ta sotsiaaltöötajat mitmel korral ning teeb grupiliikmetele selgeks, et nad kõik vaid petavad ennast luues positiivset muljet ümbritsevale.
Lugu läheb nii kaugele, et sotsiaaltöötaja põgeneb ning kammitsetud lasevad kogunenud viha endast välja - nii pekstakse maja sisustus segamini, nauditakse alkoholi ja suitsetatakse kanepit. Kuid kõige selle käigus on näha, kuidas saadakse natukenegi lahti piinavast sisemisest valust.
Negatiivse mõtlemise kunst - oskus endast välja saada see, mis tegelikult hinges on ning seeläbi saavutada hingerahu, oskus võidelda eluraskustega ning võitlusest võitjana väljuda. Samas andis film veelkordse kinnituse minu ammusele mõttele - inimest saab aidata vaid ta ise või siis teised, kes on analoogses olukorras ning mõistavad situatsiooni, kõrvalseisjad aga ei saa mitte millestki aru.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar